Selle, kuidas inimvaim end oma ebaõnnestumistega kohandab ja pigem ümbritseva tegelikkuse ära moondab hoopis keerukama „mina” moondamise asemel, on psühholoogias kaunis kindla peale ära seletatud. Pettumusest sünnitab vaim vaenlase kujusid, omistab neile kurje kavatsusi, häbimärgistab. Kunstiakadeemia kollektiivne aju on sünnitanud kurjuse kehastuseks õige mitu isikut. Esiteks muidugi „naabrinaine”, kes näeb pealt välja nagu tavaline inimene, kuid kelle sees pesitseb kinnisvarahaide musttuhat, noolimas „magusat krunti kesklinnas”. Olgu märgitud, et kapitalism ju selles seisnebki, et inimesed otsivad kogu aeg midagi, mida panna kasulikult tööle ja raha teenima. Ja alati on kuskil keegi, kellel on vaba raha, mis püüab kuskile paigutuda, sünnitades nõnda pakkumisi ka neile, kel müügikavatsusi üldse pole. Kui poleks kapitalismi ja turumajandust, siis poleks ka EKA kinnistul, täpsemalt selle kunagi müüdud osal kunagi mingit hinda olnudki. Kuid antud juhul on raske ette kujutada vähegi teadlikumat arendajat seda krunti himustamas – liiga paljuga on see koormatud ja praeguseks mitte ainult õiguste ja siduvate lepingute, vaid ka emotsioonidega. Kaasneva religioosse saadusena on EKA krunt tõstetud paigafetiši staatusesse. Just sellel ja ainult sellel pühal pinnal saavat jätkuda pühad kunstiõpetuslikud toimingud.
Teiseks vaenlase kujuks on tõusnud üpris asjassepuutumatult minister Jaak Aaviksoo. Võimalus teda demoniseerida tuleneb kunagistest eriarvamustest osaga kunstnikkonnast Vabadussõja monumendi asjus. Loodav pilt on kahes mõttes vale. Esiteks on Aaviksoo sattunud selle protsessi jälgijaks alles hetkel, mil see on sisuliselt ammu läbi kukkunud (soovitud asja soovitud tähtajaks ja hinnaga ei sünni). Ja teiseks, mille eest kätte maksta? Vabadussamba žürii andis kaitseministrile halba nõu. Nõnda tegi ka EKA maja arhitektuurikonkursi žürii rektor Kiviga. Ainult selle väikese vahega, et rektor kuulus ise ka žüriisse, erinevalt ministrist omal ajal. Mõlemal juhul vallandas lonkava ja sajatuste saatel kulgeva protsessi see, et nn kunstikomisjon ehk nõunikud andsid otsustajatelevastutajatele soovituse, mille järgimine ei viinud soovitud tulemuseni.
Nõunikud mõistagi ei vastuta suurt millegi eest, sest juba definitsiooni järgi on nende nõu võtta või jätta. Küll on otsustajal kohustus tegutseda kehtiva õiguse piirides, soovitagu nõunikud, mida tahes. Kui otsustaja eksib, siis tema ka vastutab. Vastutust ei tohi segi ajada süüga. Sest vastutus jääb kehtima ka siis, kui süüd üldse pole. Vastutus on töölepingu osa.
Töösuhted on selles juhtumis seatud nii, et rektori tööandjaks on ülikooli nõukogu. Rektor palgati teatud tööd tegema. Tööd on tehtud ja vaeva nähtud, aga maja, seda ei ole krundile tulnud. Eks see ole nüüd esmajärjekorras tööandja otsustada, kas ta saamatule palgalisele tahab veel võimalusi anda või mitte.
Üldiselt kehtib nii poliitikas kui ka diplomaatias ja äris reegel, et kui ühed läbirääkijad jõuavad patiseisu, on esitanud ultimaatumeid, millest ei saa taganeda, siis vahetatakse edasimineku huvides läbirääkija välja. Üks hea läbirääkija tunnus on empaatia. Kes suudab end mõelda „vastase” olukorda ja vaadata oma huvile ka võõra pilguga, sel on lootust kompromissini jõuda. Praegu paistab küll, et peegelneuroneid on vähe mängu pandud ja mõistmispüüu asemel vohab läbirääkimiste laua taga sotsiaalne autism, jonnakas kapseldumine oma õiguse külge, mis on alati naabri omast suurem.
Lõpuremargina riigi süü kohta peab kordama, et riik on oma seadusandja tahte väljendusena teinud kõrgema kunstiõpetuse avaõiguslikuks asjaks, andes sel moel EKA-le seadusega laiaulatuslikud õigused ning otsealluvuse parlamendile (kelle võimuses on seadust muuta). Mõtlemine peab ikka õige keerdus olema sellel, kes näeb selles riiklikus suurejoonelisuses poliitikute väiklast iha kunstnikud kui klass likvideerida. Aga ega riigivõimul muidugi midagi teha pole: kuni nõutavat plaani B pole, on käigus plaan C. Mis see on, seda arutame laiemalt järgmises Sirbis.