Oleme kääbused
Suurte südametega
Ükski vaenlane sinna ei mahu
Sõprade jaoks ruumi jätkub
ool kirjutuslaud voodi (Lk 9.)
Algus kordub ka lõpuna. Nimiluuletust „Saada mulle alfabeet” on iseloomustanud Arno Oja Eesti Ekspressis. Mina erinevalt Arno Ojast pealkirjast erilist võtit üles ei leidnud. Pealkiri nagu pealkiri ikka, avalikult petteline: kohe selge, et mingit alfabeeti sa siit kätte ei saa. Luuletuse lõpus saad teada, et hoopis Raudam ootab, et Jürgen Rooste saadaks talle alfabeedi. Loodan, et Jürgen on seda teinud.
olla rock-kontserdil purjus ja üksi
mida paremat saab olla.
Tõepoolest, mida paremat … Ja nii võiks kõik luuletekstid ükshaaval üle kommenteerida. Ei tea ainult, kas on mõtet. Ometigi luuletusele „Tinto Brass” ( lk 23) tahaks filmisõbrana vastu vaielda. Autor ütleb:
Tinto Brass teeb pornofilme
mulle nad meeldivad.
Minu meelest Tinto Brass ei tee pornofilme, mis sest, et armastab paljaid tagumikke eksponeerida. Vist tõesti pole Tinto Brassil ühtegi filmi, kus naine ei pissiks, aga pissimine pole minu meelest veel porno. Brassile on omane, ma ei teagi, kas kodanluse või väikekodanluse või lihtsalt inimese üle ironiseerimine just tagumike kaudu. Aga kas see on porno? Minu meelest mitte, aga Raudam pole kirjutanud traktaati, vaid luuletuse ja luuletuses on kõik lubatud. Meenutatagu äsja lahkunud Andres Ehinit, kelle luules võis polkovnik hoida oma jalga kaenla all ja linnukesed jaurata.
Tähtis osa on Raudami luules perekonnal, vähemasti neli tsüklit kinnitavad seda, ainult et tema perekond on tool, laud, pesukauss, pall, vilepill, grammofon – kõike ei jõuagi üles lugeda.
Lühemate luuletuste puhul pretensioon tõuseb – neist eeldaks aforistlikkust. Ja ongi omamoodi naljakas, et lühikesed luuletused, eriti kahesõnalised, mõjuvad paljusõnalisemana ja proosalisemana kui pikad luuletused.
Mida kokkuvõtteks öelda? Inimeses on peidus tihtipeale aimamatud anded ja hea, kui need äkki ootamatult väljenduvad. Ütleks veel: hea Toomas, raputa kunagi jälle oma proosamehe luulekarmanist uue kogu täis luuletusi.