Projekti raames uuritakse integratsiooni; ka see mõiste pole lihtne. Eesti arvukad integratsioonikavad kalduvad sellega (ja samas tähenduses kasutatava terminiga „lõimumine”) tähistama ainult kultuurilist integratsiooni, mille võtmeteguriks on eesti keele oskus. Kavade koostamisel on osalenud ka üks kogumiku toimetajatest Raivo Vetik, aga seekord on integratsiooni siiski mõistetud laiemalt ja rohkem klassikalise sotsioloogia vaimus. Ka sotsiaalteadlaste osalusel koostatud riiklikud kavad peavad läbima poliitilise filtri, mis annab isegi kõige kesksematele mõistetele oma kohaliku poliitkorrektse tõlgenduse. Üks rahvusvaheliste teadusprojektide eeliseid ongi, et need annavad võimaluse kohaliku poliitikaga läbi imbunud tavatõlgendustest eemalduda. Selles projektis vaadeldakse ka osalust tööturul ja hariduses ning eluasemete valikut – need teemad on Eesti integratsioonikavades kõrvalised.

„Integratsioonist” rääkides võikski meeles pidada, et see sisaldab klassikalises tõlgenduses palju muud peale kultuurilise integratsiooni. Üksik pensionär ja töötu üksikvanem on ühiskonnaga halvasti integreeritud ka siis, kui nad oleksid ei tea kui mitmenda põlvkonna eestlased. Arvukate vanade kolhoosikeskuste ja tööstuslinnakute praegune olukord paistab silma nimelt kogukonna lagunemisega, integratsiooni hävimisega – seal kõneldav keel võib olla nii eesti, vene kui ka võru. Ja kultuuriliselt üpris suletud Peipsi-äärseid vanausulisi võib jälle pidada integreerituks nii seesmiselt kui ka muu ühiskonnaga, kuna see ei vaidlusta nende õigust olemas olla. Üsna lähedal klassikalise sotsioloogia integratsioonimõistele ongi eesti keeles vahepeal käiku läinud termin „sotsiaalne sidusus”, mis on kahjuks pärast vastava ministri sisseseadmist satiirilises teleseriaalis kaotanud palju oma tõsiseltvõetavusest. Mida tähendab ühiskonnale see, kui ühe tähtsaima probleemi käsitlemiseks ei ole enam toimivat terminoloogiat?

Juba varasematest, kogu elanikkonda hõlmavatest uuringutest nähtub, et rahvuslikul päritolul on suur mõju hakkamasaamisele Eesti ühiskonnas, ka siis, kui võetakse arvesse haridus, eesti keele oskus, elukoht, vanemate sotsiaalne positsioon jne. Nagu kogumikus tõdetakse, on nii noored venelased kui eestlased ka ise teadlikud sellest, et rahvusrühmade olukord pole võrdne. Ei paista, et vähemuse integreeritus ühiskonda paraneks ajapikku kuidagi iseenesest. Kogumiku analüüsidest koorub välja peamine uus järeldus, et etnilise ebavõrdsuse mustrid, mis on nähtavad kogu elanikkonna uurimisel, on jäänud püsima või isegi teravnenud „immigrantide teise põlvkonna” puhul. Mujal Euroopas on see põlvkond oma vanematest hariduses ja tööturul edukam, Eestis aga on olukord vastupidine. Eelmine põlvkond, kes praeguse, Nõukogude Liidu lagunemise järgse tõlgenduse kohaselt ongi immigrandid, saavutas hariduslikult ja tööalaselt eestlastega enam-vähem ühesuguse positsiooni. Erinevalt noortest eestlastest on venelaste uuel, Eestis sündinud põlvkonnal raske jõuda oma vanemate sotsiaalsele tasemele. Rahvusvahelises võrdluses torkab just see asjaolu eriliselt silma; „teise põlvkonna immigrantide” ebaedu põlisrahvastikuga võrreldes on Euroopas tavaliselt seletatud nende vanemate vähesemate ressurssidega, aga Eestis see seletus ei kehti. Lääne-Euroopa immigrandiga võrreldavasse olukorda ei ole Eestis sattunud mitte need inimesed, kes siia mujalt kolisid, vaid nende lapsed, kes on siin sündinud.

Selle anomaalia põhjused on muidugi hästi teada: nendeks on iseseisvas Eestis langetatud poliitilised otsused. Sõnades on küll jätkuvalt rõhutatud, et inimese heaolu peab eelkõige olenema tema enda tublidusest, aga praktikas on loodud ühiskond, kus heaolu mõjutab suurel määral ja üha rohkem etniline päritolu. Raske öelda, millised otsused oleksid pidanud olema teistsugused ja millisel määral see oleks olnud poliitiliselt võimalik. Teadliku ja heatahtliku poliitika abil saanuks ebavõrdsuse ometi ära hoida. Toimetajad märgivad kogumiku lõpus, et etnilise integratsiooni seisukohast on keskne poliitilise süsteemi võime luua võrdsemate rahvussuhete raamistik. Senisest integratsioonipoliitikast annab Raivo Vetik ülevaate kogumiku ühes peatükis. Kahjuks vähendab selle väärtust tõik, et kirjutamisest on juba mõned aastad möödas. Nii on rahvastikuministri ametikoha ja büroo kaotamine 2009. aastal jõudnud ainult joonealusesse viitesse.

Enne Eesti astumist ELi oli vähemuspoliitikast rääkides tavaks tuua esile lisaks integratsioonikavadele ja neid rahastavale sihtasutusele ka rahvastikuminister oma bürooga, Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaud ning vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus. Need kõik andsid justkui kinnitust, et Eesti poliitilisel süsteemil on vähemalt potentsiaali tekitada rahvussuhteid puudutavaks dialoogiks erinevaid platvorme. Vetiku ülevaatele tuleb kahjuks lisada, et ümarlaud on 2010. aastast oma staatuse poolest madaldatud üheks SA Eesti Koostöö Kogu töögruppidest, et kultuuriautonoomia seaduse täitmisega on juba üle viie aasta seadusevastaselt venitatud ning et valitsus on püüdnud üle viia vene õppekeelega gümnaasiume eesti keelele viisil, mis on otseses vastuolus õigustega, mida seadus annab koolide hoolekogudele õppekeele valimisel. Vetik mainib küll seadusega lubatud võimalust kasutada kohaliku omavalitsuse asjaajamiskeelena kohaliku enamuse keelt, mitte aga seda, et valitsus on seni kõik sellekohased taotlused tagasi lükanud. Viimastel aastatel toimunus võib näha mustrit: püütakse vältida seda, et Eesti venelastel tekiks institutsionaalselt tagatud võimalusi kaasa rääkida neid endid puudutavate küsimuste otsustamisel. Kaasamise, poliitika inimestele lähemaletoomise, isegi õigusriigi põhimõtted jäävad valitsuse poliitikale jalgu.

Kogumiku autorid rõhutavad vajadust ka sotsiaalpoliitiliste, mitte ainult kultuuriliste integratsioonimeetmete järele. Vastasel juhul peavad nad võimalikuks ka rahvuspõhiste konfliktide kordumist. Toimetajad loodavad, et raamatus esitatud uurimistulemused jõuavad ka poliitiliste otsuste langetajateni. See oleks ju ülimalt soovitav, sest tegemist on hoolikalt teostatud uurimuse tulemuste hoolikalt argumenteeritud ülevaatega. Selleks, et raamat mingit mõju avaldaks, on aga vaja muudki. Otsuste tegijad peaksid lähtuma reaalsest olukorrast ja vastutusest, mis neil on kõigi oma lihast ja luust kaasmaalaste ees – mitte osa valijate hästi mõistetavast emotsionaalsest soovist nõukogude-eelsesse ajalukku naasta.