Sirbi laureaadid 2011

2 minutit
Kuula

Paavo Matsin avaldas läinud aastal Sirbis küll ainult kaks arvustust: „Naabob Mutt” (Mihkel Mutt, „Mälestused IV. „Kandilised sambad”, nr 4, lk 9) ja „Elektronsõnum luuletajalt” (Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut”, nr 23, lk 11), kuid mõlemad kirjutised jäid meelde nii elegantse stiili kui teravmeelse ja värske lähenemise poolest. Matsini arvustusi võiks käsitleda ka omalaadsete kirjanduslike portreedena, mis tabasid mõlema autori puhul olemuslikku.

Kristel Pappel sai esmakordselt Sirbi (ja Vasara) laureaadiks noore kriitikuna 1987. aastal „Hovanštšina” arvustusega ning on muusikakriitikale oma teadus- ja pedagoogitöö kõrval tänini truuks jäänud. Tõsi, viimasel kümnendil üha harvemini selleks aega leidnud. Ent läinud aastal rõõmustas ta Sirpi 11 kirjutisega laial aja- ja teemaskaalal Purcellist Aribert Reimannini, barokiakadeemiast Aix-en-Provence’i festivalini, köites lugejat sügavate teadmiste, värske vaatenurga ja tabava sõnaga. Külluslikust valikust tõstis toimetus auhinnale mulluse muusika-aasta ühe tippsündmuse, Wagneri „Parsifaliga” seonduvad artiklid „„Parsifali” nähtav ja nähtamatu teater” (Sirp nr 30) ja „Piirilinna „Parsifal”” (Sirp nr 33).

Donald Tombergi sulest ilmus mullu Sirbis koguni 23 artiklit, millest võiks esile tõsta peaaegu iga teist. Ka on Tombergi varasematel aastatel mitu korda selitatud Sirbi laureaatide valimise viimasel sõelal, kuhu jäi nüüd kindlalt pidama. Ent ta ei hiilga üksnes kvantiteediga, sama mõjukas on Donald Tombergi filmikirjutiste subtiilne ja mõistvalt heatahtlik ning tasakaalukas analüütika.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp