repro raamatust
Aivar Kull, Oskar Luts. Ilmamaa, 2007. 488 lk.
Oskar Lutsu nimi ei pea tegelikult kala tähendama. Kui kasutada näiteks veidi erinevat ortograafiat ja kirjutada Luz, saaks see sõna olla näiteks heebreakeelne mandlipuu, piiblis (I Moo, 28:19) on see Peeteli linna varasem nimevorm. Peetel tähendab tõlkes Jumala koda. Piibel on maailma kõige rohkem trükitud raamat ja “Kevade” eesti oma.
Romaanimõõtu novelli “Kirjutatud on…” lõi Luts “Kevadega” pea samal ajal ning oleks nagu viimase vastand: elu ja surma, viljakuse ja viljatuse müstilis-uusromantiline filosoofia. Ning Lutsu dualism ulatubki juba tsaaririiki tagasi. Ikka Pliuhkam ja Sootuluke, Toots ja Arno üheskoos. Nukker ja naerev Luts. Maagiline Luts. Totaalne autor: mida lugeja otsib, seda ta ka saab. Ja see tõik üksi peaks tegija suurust näitama.
Lutsu kohta kehtib tegelikult teine piiblitsitaat: “Eks teie tea…”. Inimese keha on tema vaimu tempel ja seda hävitades läheb joodik ka vaimule kirvega kallale. Lutsu viinamurest teadis ja teab kogu eesti rahvas sama palju kui Lible omast ja kaugelt rohkem kui meie teiste arvukate viinaninade omast. Ja teab ühekülgselt, nagu vahvat anekdoodiraamatut, Luts ja Simm tegutsemas nagu Tšapajev ja Petka (vabandust, suurmehed!). Äraseletatult: Lutsu elu ja loomingut, viina ja vaimu suhet käsitlevat põhjalikku mitmemõõtmelist uurimust oli juba ammu hädasti vaja.
Aivar Kull on selle augu eesti kirjandusloos nüüd siis kinni ajanud. Just ajanud, mitte katnud. Sest tema töö on väärikas, allikate valik väga lai ja autor on neid allikaid hästi kasutanud. Jah, esimeses, ütleme, kolmandikus katab töö maik jutu tuuma ära, rosin jääb esialgu avastamata, sest autor on – jah, mida siis õieti? Ma ütleksin, et liiga korrektne. Ja see on ju sõna, mis Lutsuga ei sobi. Kirjutaja hoiab kramplikult oma neutraliteeti. Mis on omakorda teesklus, sest Lutsust lihtsalt ei saa neutraalselt kirjutada. Jakobsonist ja Semperist ehk küll, kuigi materjali kaevudes saaks uurija ikkagi emotsionaalse laengu, mis paratamatult maanduks ka tema loodud teksti. On muidugi teadusmaailm ja teadustöö nõuded. Kuid kõnealune jutt on ju mõeldud laiemale publikule, kes ostab raamatu, sest armastab Lutsu. Minu suureks kergenduseks hakkas Kulli enda suhtumine ja Lutsu-rõõm raamatu edenedes tasapisi tuure juurde võtma.
Edasi hakkas intrigeerima autori suur lugemus ja soov seda ka publikuga jagada. Sageli hoiavad meie erudiidid end selles küsimuses tagasi ega põimi eesti kultuuri käsitlevasse raamatusse muude meeste ega naiste arvamusi. Kull viitab aga häbenemata Voltaire’ile, Nietzschele, Tolstoile, Gadamerile, Blyle, Pinkola Estésile ja väga paljudele teistele. Ta ei loobu mikroekskurssidest (W. Churchilli tsitaat lk 267; Marina Vlady mälestused Vladimir Võssotskist, lk 275 jj) ega tuntud mõtlejate aforismidest (Herkleitos, lk 175). Kusjuures allikad, millest Kull ammutab oma lisateabe, võivad olla päris põnevad, Herakleitose puhul näiteks Nooruse 1973. aasta number – kes teine seda enam mäletaks?
Sellist lähenemist võiks ju pidada suisa edevuseks, kuid üleilmastuvas maailmas (millest autor räägib ka oma viimsepäevalises lõppsõnas) ei tohikski teisiti olla. Aja ning ruumi mõiste on teisenenud, teadmiste tulv viib teadjad deliiriumi. Nii et viidete eklektilisus ei ole puudus; muu hulgas võiks Kulli viiteaparatuuri põhjal koostada kenakese proseminaritöö ühe kirjanduskriitiku vaimulaadist. Nauditavad on ka tema joonealused järelmärkused (tsiteerib M. Bergi ja vastab talle, lk 446).
Sõna “deliirium” viimases lõigus pakub Lutsuga seoses kindlasti mõtteainet. Lutsu ja alkoholiprobleemi käsitlemist tuleb pidada teose tugevaks küljeks. Sensatsioonijanuta on kirjeldatud selle mehe kurbrasket teekonda, keda ükski sõber ei sõimanud selle eest, et ta juua tahtis. Kristjan Jaaku sellise sõbra olemasolu muidugi ei päästnud, aga Lutsu oleks ehk võinud päästa. Monograafia kinnitab taas, et ükski tartlane ei ole vähemalt niisugust misjonitööd vaevaks võtnud. Elo Tuglase päevikud kinnitavad jaheda üleolekuga sedasama. Kolmekümnendatel, hästi, kahekümnendatel oleks see ehk veel aidanud? Aga Tartu vaimurahval oli tore rääkida Lutsu äraspidi tempudest, mitte püüda kätt ette panna. Täis mees, ise teab, mis teeb.
Lubatagu siinkohal teha Aivar Kullile noomitus ja tõsine hoiatus selle eest, et Valentina Lutsu on raamatus liiga vähe. Kindlasti leidunuks temast huvipakkuvaid memoraate, mitte klatši, vaid just teavet. Kindlasti sooviks lugeja teada, mis hoidis seda naist püsti ja mehe kõrval, millised olid näiteks poja suhted emaga, kas Valentinal oli sõpru, mida need sõbrad Lutsude majja kaasa tõid… Ilus lause, et Valentina oli parim võimalik naine ja abielu harmooniline, on kuidagi ümaravõitu ega lõpeta teemat. Ühest küljest pole see pahagi: järgmiseks võiks Ilmamaa avaldada põhjaliku kogumiku “Alumisel korrusel. Mälestusi Valentina Lutsust”. Või ei ole sellekohast teavet tõesti sugugi säilinud?
Vahest oli pisut liiga vähe viiteid ka eelmistele Lutsust kirjutanutele. Oleksin tahtnud, et näiteks K. Tohveri tööd olnuksid rohkem luubi all. Kuid see-eest on Kulli tööl üks suur väärtus veel. Ta oskab nimelt kõiki viidatud kriitikuid nii serveerida, et tekib isu need artiklid kohe praegu üle lugeda. Huvitusin mitmest mõttest, mis ilmumise ajal on nähtavasti ridadesse peitu jäänud. Luban, et võtan taas ette näiteks Jaan Unduski “Melanhoolse Lutsu” ja et see ei jää ainukeseks.
Nüüd pealkirjas püstitatud tsensuuri küsimusest. Ka selle võiks keegi tulevikus eraldi luubi alla võtta. Enamik praegusi Lutsu-sõpru on ju eeldamisi lugenud kapsaks just nõukogudeaegsed, s.o kärbitud ja ümber tehtud köited. Tänu Ilmamaale on Paunvere seeria taastatud, aga palju ootab veel järge.
Mida lisada? Kujundusest, mängu ilust teksti ümber? Kena portree esikaanel sobib piisavalt, kuigi mingit suurt finessi disainist ei leia. Ise oleksin kindlasti valinud parema paberi, eriti arvukate (ja enamuses seni vähe nähtud) fotode pärast. Vilets paber on tänapäeva kirjastuste sagedane häda ja see tuleb lihtsalt andestada. Kui me saame (veel?) lugeda tarku mõtteid, oleks häbiasi nuriseda mõttekandja kvaliteedi üle. Nii et ärgem hakakem leierdama kulunud kõrvutusi (massikirjanduse kalli paberi ja piltide kvaliteedi mäekõrguse üleoleku kohta paljude väärtkirjanduse trükistega võrreldes).
Lõpuks kild, mis pole veel jõudnud ühtegi arhiivi. Aasta 1920. Restoran Tartus Riia tänava nurgal. Öö. Viieaastane orvuke kasvab ristivanemate, restorani omanike peres. Ja nendel on vaja olla tagaruumis. Laps saadetakse baarileti juurde, valvama, et keegi vahepeal viina ei varastaks. Istub siis väetike seal, uni on ja hirm natuke ka – onud on purjus.
Tuleb Oskar Luts (laps tunneb teda juba nägupidi!). Vaatab tüdrukut. Kutsub tagaruumist ristiema. Paneb letile raha ja käsib anda kõige suurema šokolaaditahvli. Paneb selle tüdrukule pihku ja ütleb tõsiselt: “Mine ära, laps. Sina ei tohi siin olla.”
See lugu on nii oskarlutsulik, nii nõrkade ja abitute eest väljas, nagu oleks Luts ise selle välja mõelnud. Tegelikult juhtus see minu vanatädiga. Meil kõigil on Lutsuga isiklik suhe.