Kummituslinnastumisest pole pääsu (olnud) ühelgi postindustriaalsel lääneriigil. Õpetlikke näiteid, kuidas olukorrast minimaalsete armidega välja tulla, võib tuua lähemalt Soomest (Nurmes, Heinola, Imatra) või kaugemalt Ida-Saksamaalt (Scwedt, Hoyerswerda). Kõigil juhtudel on linnade ümberkorraldamine võtnud aega kümme kuni viisteist aastat. Eesti kummituslinnadest on kirjutanud IdaVirumaa näitel Kaarel Tarand,3 kutsudes maapiirkondade asemel toetusraha andma väikelinnadele. Nõustun, tegutseda tuleb kohe ja radikaalselt, sest iga aastaga läheb lagunevate linnade päästmine kulukamaks ja tulutumaks. Närbuvate tööstuslinnade ümberkorraldamisel tuleb lähtuda eripärasest kohavaimust, millele toetudes tuleb mõtestatult ja aumehelikult otsustada, mil määral linn säilitada (kas asendada tühjad hooned metsa, pargi, spordirajatise või põlluga?) või millised tasuks üldse ära kaotada. Võšni Volotšoki puhul „lahendasid” kuraatorid olukorra veidi naiivselt ilmutuslike piltidega, kus tühjaks jäänud tehased olid täidetud spordiklubide, hotellide ning tervise- ja konverentsikeskustega. Seda kõike ei juhtu kunagi, kuigi tööstuslinnade elluäratamine peaks olema riiklik küsimus. Mõnest kohast võibki teha spordikeskuse.
Vilniuse tehnikaülikooli arhitektuuriõppejõud Liutauras Nekrošius kõneles Leedu populaarseimast kuurordist Palangast. Suvemõisa pargist välja arenenud 30 000 elanikuga linn paisub suviti kümnekordselt. Viimase viie aasta jooksul on linn läbinud värskenduskuuri, mis pole õnneks tähendanud ehitusmasside suurenemist ega efektitsevat arhitektuuri. Linn toimib praeguselgi kujul turismimagnetina, mistõttu puudub vajadus mainekujundusliku, nn Bilbao arhitektuuri järele. Arhitektuuribürood on uute majade ehitamisel konteksti suhtes peenetundelised ning nii mõnigi hoone on eeskujuks kogu regioonile (Palanga näitustesaal, Rolandas Palekase büroo, hoone ehitamisel; X-maja, arhitektuuribüroo Arches, valminud 2010). See-eest torkis Nekrošiuse näidatud slaididelt silma Palanga avaliku ruumi kohutav „ärakujundamine”, mis näib olevat Baltimaade linnakujunduse lastehaigus. Eriti õnnetult mõjus peamine jalakäijate tänav idiootselt futuristlike tänavalaternate ning tuhmi haljastusega (loe: hallide lillepottidega), mille puhul ainult suvehooajaga on arvestatud. Lõpetuseks muidugi crème de la crème: uus skulptuuripark ning selle abitud jätked ülejäänud linnaruumis. Kunstiga linnaruumi ravimine viitab ikka sellele, et tahetakse mööda vaadata sügavamatest probleemidest.
Rakveret esindasid kultuurikeskuse juhataja Keio Soomelt ja linnavalitsuse arendusspetsialist Inge Peebu. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii publiku kui korraldajate arvates oli tegemist konverentsi parima ettekandega, alustades sellest, mille kohta Mihkel Mutt on briti kõnekunstist rääkides kirjutanud: kõnepidaja, kes viie minuti jooksul publikut südamest naerma ei pane, on läbi kukkunud. Rakverelased said sellega hakkama ning mõjusid oma särtsakusega ülejäänud konverentsi raames nagu tegelased teiselt planeedilt. Suureks abiks oli neil muidugi linn, mida nad esindasid.
Punklaulupidu, meeste tantsupidu, radikaalne peaväljak, öine maraton, ökomaja, rattasõbralikkus, kutseline teater 17 000 elanikuga linnas (Euroopa Liidu väikseim linn oma teatriga), Pauluse kiriku planeeritud ümberehitamine Arvo Pärdi nimeliseks kontserdisaaliks, kümned tuhanded turistid – see kõik mõjus pisut hambututele pihkvalastele ühtaegu uskumatu paradiisina ja ärgitava eeskujuna, aga ka parasjagu masendavalt, mistõttu pikk küsimuste voor tipnes hoopis tobeda poliitilise lõõpimisega monumentide ümber. Esitlus oli ka selles mõttes „professionaalne”, et mainimata jäeti mõned olulised kitsaskohad, millele võinuks ehk üheskoos lahendusi otsida. Näiteks polnud juttu sellest, et Rakvere linnus on üks Eesti külastatumaid muuseume (sel aastal 100 000 külastust), kuid selle tulud lähevad linna rahakotist mööda.
Arutleda võiks ka selle üle, et suur hulk Rakvere turistidest külastab linna vaid paari tunni jooksul, kasutades selleks „Rakvere lennuvälja”, s.o Tallinna ristluslaevade kaid. Seejuures otsustab tuhandete Ameerika turistide „Rakveresse saatmise” üle keegi reisikorraldaja suure lombi taga. Kas see on hea või halb? Kas Rakverel on sellises olukorras vähegi lootust näidata linnuse kõrval külalistele ka linna ennast? Kas Tallinnast siuh-säuh tulevad turistid jätavad midagi ka linna rahakotti? Kaliningradi oblastis asuva Tšernjahhovski esindaja kõneles sellest, et nende linnast saab lähiajal loodetavasti jälle Insterburg, nagu ta kunagi oli.
Kaliningradi oblasti noored identifitseerivat end juba pikemat aega pigem Leedu ja Poola kaudu ning suur Venemaa jääb neile kaugeks ja arusaamatuks. Tšernjahhovskis toimuvad naaberriikide linnade eeskujul kunstija muusikafestivalid nagu „Insterfest” ja „Instergod”. Õigupoolest oli Läänemere-meelsust tunda ka Pihkva linnas, kus inimestele on eeskujuks Võru, Tartu ja teised lähikonna euroopalikud linnad.
Kokkuvõttes mõjus konverents ärgitava üleskutsena: väikelinnadel on igal juhul šansse, kuid oma elujõu näitamiseks tuleb neile tõenäoliselt välja valida üks suund, mille nimel linna- ja riigivalitsejad, investorid ja kohalikud peavad töötama üheskoos. Õige suuna leidmisel aitab kindlasti kaasa ka tihe koostöö oma regiooni teiste väikelinnadega, omamoodi uue plaanimajanduse raames tuleb ära jagada ka uued tööstussuunad.
*
1 Olen Artishokki kirjutanud ajakirja tutvustava artikli: http://artishok.blogspot.com/2011/03/projectbaltia.html.
2 Sel aastal korraldas PB Tallinnas ja Riias Soome arhitektuuri tutvustava näituse ning juba 5. jaanuaril avatakse arhitektuurimuuseumis järjekordne PB näitus, mis käsitleb BIGi ∞-maja kontekstis Läänemere maade tänapäeva kortermajade teemat.
3 Kaarel Tarand, Sillamäe lõpetamine. – Sirp 5. VIII 2011.