Läbi aegade on püütud vastuseid otsida küsimustele: kas õpetaja on eelkõige ainespetsialist või peavad tema hariduse juurde kuuluma ka pedagoogilised oskused? Kas õpetamine on teadus või kunst? Kas õpetajaametit saab käsitleda omaette professioonina? Miks on õpetaja sotsiaalmajanduslik staatus olnud eri ajastutel madal ja selle ameti prestiiž pigem tagasihoidlik? Iga perioodi õpetajakoolitusest on võimalik leida nii ajatult positiivseid kogemusi kui ka tõdemust, et „õpetajaharidusega on midagi väga korrast ära ning selle alused vajavad kiiret muutmist”. Nii on püütud ideaalse õpetaja kuvandit otsida, luua ja taasluua kaugetest aegadest kuni tänapäevani välja.
Eestikeelse hariduse arengus oli määrava tähtsusega Eesti esimese omariikluse aeg (1918–1940), mil ehitati üles demokraatlik, eestikeelne ja -meelne haridussüsteem, mis tagas emakeelse koolihariduse algkoolist ülikoolini. Selle perioodi haridust peeti riigi ülesehitustöös strateegiliseks valdkonnaks. Kavandatavad haridusreformid ei piirdunud ainult valitsuse või riigikogu initsiatiiviga, olulistes küsimustes toimus ka üldrahvalikke referendumeid.
Vabariigi algusaegne suhteliselt detsentraliseeritud juhtimismudel võimaldas otsustuskogude kaudu kaasata haridusotsuste tegemisse nii maakondade ja linnade-alevite omavalitsusi kui ka õpetajate organisatsioone. 1920. aastate lõpus hakkas riik hariduspoliitikasse jõulisemalt sekkuma. 1920. – 1930. aastad viivad meid eesti pedagoogikateaduse juurteni, sellesse aega, kui sõnastati ja realiseeriti see ainulaadne haridusmudel, mis pidi tagama iseseisva riigi jätkusuutlikkuse.
Väitekiri annab ülevaate keskkooli ja gümnaasiumi õpetajakoolitussüsteemi kujunemisest Tartu Ülikoolis 1918–1940. Uurimistöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas kujunesid välja keskkooliõpetajate ettevalmistuse korraldus ja õpingute sisu ning millised olid teiste riikide, eelkõige LääneEuroopa ja USA haridusuuenduslikud mõjud selles.
Töö annab ettekujutuse käibinud rahvusvahelisest koostööst ja suhtlemiskanalitest ning hindab välismõjude ulatust tollases Eesti õpetajate ettevalmistuses ja pedagoogikateaduses tervikuna. Uurimusest järeldub, et õpetajakoolituse sisu ja korraldus Tartu Ülikoolis olid vaadeldaval perioodil oma arengutaseme ja kvaliteedi poolest hästi kooskõlas kasvatusteaduse arengu ja orientatsiooniga lääne referentsriikides. Õpetajakoolituse ajakohasust TÜs toetasid hästi läbi mõeldud õpetajate riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja kutseomistamise süsteem. Rahvusvahelisele tasemele pedagoogilises uurimistöös vaadeldava perioodi lõpuks siiski ei jõutud. Takistavaks teguriks sai vähene teadusorganisatsiooniline kaasatus, samuti liigne ettevaatlikkus välismaal kraadiõpingud läbinud vilistlaste rakendamisel õppejõudude ja teaduritena.
Uurimusest tehtud järeldused näitavad, et paljud õpetajakoolituses lahendamisel olnud tollased probleemid (teoreetiliste ja praktiliste õpingute seostamine, praktikabaaside loomine, nõuded teadustöödele, välissidemete loomine, kaadripoliitika jne) on pärast taasiseseisvumist Tartu Ülikoolis taas aktuaalsed ning varasema kogemuse tundmine ja mõistmine loob eeldused nendega hõlpsamini toimetulekuks.