Veel üks pilk muusikaekspordile

4 minutit

Viimasel ajal on ajakirjanduses tihti juttu olnud, et tuleks rohkem tähelepanu pöörata eesti muusikute välismaistele esinemistele, otsida selles osas uusi võimalusi, kasvatada-õpetada mänedžere jne. Kuidas sina oma kontsertide eest ise hoolitsenuna sellele küsimusele vaatad?

Eks ma ikka mõtlen, palju on selles juhust ja palju seaduspära. Kui mõelda mitte meie seisukohalt – et kes meil on ja kes tahaks ennast eksportida –, vaid teiste maade vaatevinklist, et mille järele nad puudust tunnevad, siis ei ole olukord meie klassikalise muusika ja eriti soolopianistide jaoks minu meelest kuigi roosiline. Meil on mitmeid väga häid ansambleid, nii klassikas kui uues muusikas, jazzis, folgis. Aga ansamblite ekspordi korraldamine pole nii kerge, rahastamine nõuab suurt sponsorlust. Üksi reisiva pianisti kulud saab üldiselt piletimüügist üsna hästi tasa. Aga miks peaks keegi kutsuma pianiste kuskilt Eestist, kui nad mängivad laias laastus üsna samamoodi kui kohalikud? Olgu, nad pakuvad ka enda, eesti muusikat, aga kes seda tunneb, kes selle peale kontserdile tuleb?

Probleem pole mitte ainult Eesti oma – kogu maailmas on klassikalises muusikas toimunudtoimumas suur kriis isikupärase esituskunsti osas. On väga palju kontserdiorganisatsioone (eriti nende hulgas, kellel rõhk isemajandamisel), kes ütlevad, et pianiste ei anna tänapäeval müüa. Punkt. Ja kutsuvad kitarri, suupilli, fagoti jne (juhul kui nad päriselt popmuusika või glamuurjazzi ja operetigala õhtute jms peale üle ei lähe).

Noorte klaverimängijate kasvatamine on meil ja paljudel maadel tihti üks suur tõestamine – eksamid ja konkursid. See oli hea süsteem varem, kui klaverimäng oli iseenesest popp, pedagoogide-žüriide töö oli tohutu hulga lavale ihkavate noorte hulgast sõeluda armutult välja üksikud kõige kõrgetasemelisemad ja saata nad artistide järele januneva rahvamassi ette. Aga see ajastu on läbi!! Keegi ei tahagi enam kuskil pianiste lihtsalt sellepärast, et nad on pianistid ja mängivad suurepäraselt oma pilli.

Ma ei oska väga loota, et mänedžeride juurdekasvatamine märkimisväärselt aitaks. Agent või mänedžer saab olla ainult valdkonnas, mis „müüb”, siis on tal huvi seda vahendada ja protsendist elada. Klassikalise muusika kontsertidele peab ju niigi tohutult peale maksma – kust see agendi tasu peaks veel tulema?

Lastesse ja noortesse suhtumist tuleks korrigeerida. Kui palju on omanäolisi väikesi Einsteine kuue-seitsme aastaste hulgas! Aga väga varakult hakkab range võrdlemine, rõhk on korrektsel vormistusel, sest muidu ei löö konkurssidel läbi. Omanäolisuse otsimine, leidmine ja säilitamine on niigi pedagoogidelt väga suurt loomingulisust, pühendumist ja annet nõudev tegevus, eriti aga peaks olema tänapäeval, kui aeg seda ei soosi.

Kuidas siis sinul on õnnestunud läbi lüüa?

Üritan lihtsalt nooti lugeda nii, nagu ma seda näen, ja võimalikult hästi ja sügavalt mängida. Venemaal see millegipärast rahvale meeldib ja nad ütlevad, et see on väga omanäoline. Paljud filharmooniad töötavad minuga meelsasti, sest teavad, et mul on truu publik.

Mul oli väga rahulik lapsepõlv: ma ei andnud mingeid lootusi, ei kandnud kellegi ootusi, ei võistelnud, ei olnud võrreldav, ei vastutanud. Lugesin raamatuid, mängisin jalgpalli, tegelesin matemaatikaga, matkamisega, koorilauluga. Varakult ka jazziga. Minu õpetajad nägid minu musikaalsust ja olid kannatlikud. Ning konservatooriumis oli täiesti geniaalne Anto Pett, arvan, et temalt saadud loomingulise energia pomm kannab minu kontserttegevust siiani.

Kas pianistid surevad siis nüüd varsti välja?

Ei, seda pole küll näha. Väikesi lapsi pannakse ikka klaverit õppima. Aga suur küsimus getostumisest muidugi on. Kas jätkub tendents, et pianistid ajavad mingit oma vanaaegset asja, mis tänapäeva eluga ei haaku? See on keeruline küsimus, sest vanade suurte traditsioonide jätkamine on selles kunstis väga oluline.

Aga ei tohi unustada, et vanade suurte väärtuste hulka kuulus ka julgus teistmoodi näha, oma maailmu ehitada. Mina olen selles mõttes optimist. Arvan, et kui keegi teeb omanäolist ja mõjuvat kunsti, siis küll publik ta ka üles leiab.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp