Olle-ol-lee, lauli, laul-ii-ii…

Õigupoolest Olle Lauli ei olegi kirjanik, vaid pseudonüüm, mille kattevarjus on ilmale tulnud juba kaks telliskivipaksust romaani. Neist esimese („Niguliste õpilased”, 2007) puhul märkas arvustus ainevalikut, teadvuse voolu meetodit, rahvapäraselt kõnekeelseid dialooge ning paindlikku keelekasutust. Kõik see kehtib ka „Kodutusest” kõneldes.

Tegelikult saab niisugune unenägudele omane kujutamisviis ja folk- või poploorile vastav forgotten language (Erich Fromm) alguse juba autorinime valikust. Retsiteeritult kõlab Olle Lauli ( ol-lee, ol-lee, laul-ii jne) otsekui mõne unustatud regilaulu refrään. Kirjanik oli, laulis, näitas oma võimeid ning kadus siis harjumuspärasesse keskkonda. Edasi „laulab” lugeja ning autorist saab kuulaja või ülekuulaja, ladinapäraselt audiitor. Seesama, kes väidetavalt olevat olnud „Kodutuse” kunagi koguni riigikontrollis (!) töötanud peategelane. Tema raamatusisese põhitegevuse iseloomustuseks tuletas autor uue verbi – nuiutama. See tähistab tühjal pilgul omaette vahtimist ja sisemist mana.

Kuid tunnukse, et mitme võimaliku romaani ühise nimetaja alla viimine pole eriti lihtne ning Olle Lauli nimeline kirjanikukuub kipub kitsaks jääma. Eks sellepärast olegi raamatul tegevkirjanikust toimetaja – Jan Kaus. Pealegi teeb toimetaja teose tagakaanel lugejale puust ette, kuidas „Kodutusest” tuleb aru saada. Dostojevskit (keda ta nimetab) ja Hamletit (keda ta ei nimeta) appi võttes veenab Kaus, et Olle Lauli „jutustab hingematva, nägemusliku loo praeguse ajastu meelelaadist ja hingeseisust”. Olgu. Tunnelite, väljapääsude ja autori halastuseotsingutega on vähe teisem lugu. Olle Lauli ei otsi, vaid kirjeldab ja kujutab olukordi, saades seejuures tuge mitmete mõtte- ja hingeteadlaste varasematest vaatlustest.

Mitmenimeline mees

Kuigi romaani tegelased nimetavad endid vahetevahel hulludeks, ei ole nad siiski psühhopaadid, vaid kannatavad nartsissistlike isiksusehäirete all.

Niisuguseid karakterihälbeid lähemalt uurinud Soome psühholoogiaprofessori Liisa KeltikangasJärvineni järgi on kõik selle lapsepõlve tagasi ulatuva hälbega inimesed suurel määral samalaadsed. Neid iseloomustab minakesksus, suur tähelepanuvajadus, nõrk eneseväärikustunne ja puudulikult arenenud tundeelu. Narkissos teatavasti armus iseenese peegelpilti. „Kodutuse” peategelane röövib romaani lõpukolmandikus tänaval ühelt naiselt käekoti, kuid omastab selle sisust ainult peegli.

Erinevalt psühhopaatidest ei ole temasugused inimesed reeglina agressiivsed, vaid panustavad välisele sarmile ja manipuleerimisoskusele. Alfred Adleri individuaalpsühholoogia kinnitab, et alaväärsuskompleksist sisendatud ängi ja masendust kompenseerib seal omalaadne võimuiha. Samas elavad nartsissistlikud inimesed pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Hirm ajab rähnipoja puu otsa (Aleksis Kivi) ja peletab „Kodutuse” peategelase liikluskeerises nuiutama.

Vastavalt mällu kerkivatele kujutluspiltidele varieerub romaani 27aastase peategelase nimi. Emale oli ta Markus, kasuisa aset täitnud vanemale lapsepõlvekaaslasele Ennule Mergus. Seega lind, suuremat sorti sukelpart. Niiviisi olla teda kutsunud ka (kujuteldav) vanaisa Juhan. Tegelikult peaks ta olema Marko, aga mingi ametniku apsu tõttu on passi järgi Merko. Nii et ikkagi rohkem veelind kui inimene. Mees ise näikse selle nimekujuga esialgu väga leppivat. Ta armastab vett ja käitubki vahel linnu kombel (näiteks rõdul või aknataguseil tellinguil).

Vanaisa nimi seostab Marko-Merko romaaniga „Niguliste õpilased”. Sealne Johannes, kelle elutantsu ajendasid poisipõlves haistetud tolmulõhn Niguliste kirikus ja Bernt Notke „Surmatants”, võinuks vabalt olla tema esivanem. Vähemalt kujutluses.

Merko elutantsu juhivad ema kirjade pakk taskus ja roosilõhn ninas. Väidetava nüüdiskodu rõdul õitsev roos on armastuse, tänu ja igatsuse sümbol. Vabadust ahistav töö ja koolid, kus käidud, jäävad unustusse. Ent rõdule peagi enam ei pääse, ka roosist jäävad üksnes varred ja teravad ogad. Kodutu hing otsib lapsepõlve tolmulõhna, aga leiab üksnes hävingulehka. Nii ka kunagise maakodu mängumaadel.

Kuhu sa lähed, vend?

Nõnda küsib „Kodutuse” peategelane aeg-ajalt iseendalt ja nii on Olle Lauli pealkirjastanud romaani kaks esimest peatükki.

Kui see küsimus guugeldada, pakutakse meile kohe küsimust „Kuhu lähed, mu vend?” ja juhatatakse otseteed Nikolai Roerichi (1874–1947) kahe sellenimelise maali (üks aastast 1934, teine aastast 1938) juurde. Mõlemal on kujutatud puu all jalgu puhkavat halli habemega vana meest, kes justkui räägib ta ees peatunud kitsekesega. Esimesel pildil jäävad taustale vesi ja paat, teisel puud ja kaljused mäed.

„Kodutuse” avapeatükkide fooniks sobivad mõlemad maastikud hästi, just samas järjekorras. Ja puu istuja selja taga (kuigi see pole mänd) võib väga hästi olla toosama kodupuu, millest Markus (siis selle nimega) loeb ema kirjast (lk 48). Habemik mees on muidugi Jeesus Kristus või siis Buddha, arvestades Roerichi oriendilembust. Kummale neist järgneks küsija kitsekese rollis Markus-Merko?

Tundub, et Markusena käiks ta harjunult Jeesuse, Merkona pigem Buddha järel. Markus oli piibli järgi evangelist ja taevase kantsleri Peetruse sekretär. Peetruselt võis ta omandada tarkuse, mille kohaselt igaüks peab oma risti kandma. Ent vaadeldava raamatu tegelane liigub kõikjal paljajalu ja meelestab seeläbi vend Vahindra, Eesti esimese budisti, keda rahvas kutsus paljasjalgseks Tõnissoniks. Seejuures sarnanevad kristlik kaastunne ja budistlik karunā teineteisele nagu kaks tilka vett. Ja sama habemikku kohtame ka Nikolai Roerichi varasemal (1914) maalil „Kodu peremees”.

Kaastunne jõuab Merkoni ja romaani viimases peatükis ka Markoni. Kunagise kodumaja trepil kirjutab ta oma ainukese kirja emale: „Ma lasen sul minna, ema. Sinu endine laps Marko” (lk.320). Paraku on ema siis juba surnud, Merkost saab äkitselt Marko ja kirjast paberlaevuke jõel. Kojukutse hilineb ning tung asjade algusesse keerab elutantsule surmatantsu tuurid.

Lõpuks avastab palavikus Merko-Marko ennast pargipingilt magamast. Ta näeb unes veel kord kodu ja mingit naist, kes võis olla ema. Temal pole enam vahet, ta on juba teel kodu peremehe juurde, seega taevasse või nirvaanasse.

Kuid kokkupuude kodutu hingega sünnitab uusi kodutuid. Juba ta ongi platsis – uus Patsiga Tüdruk (üks oli selles romaanis enne). Ta võtab rulluisud alt, istub ja ootab. Viimaks kinnitab raamatu autor: „Kõik on algamas. Ta on väljas. Ta on kodutu”. Loodetavasti tal veab ja ta ei komista sama paksu romaani tingiva üldise empaatiapuuduse otsa.