kaader filmist
Dokumentaalfilm “Ebamugav tõde” (“An Inconvenient Truth”, Paramount Classics ja Participant Productions, USA 2006). Režissöör Davis Guggenheim, peaosas Al Gore. “Manifesti” V filminädala programmis Tallinna Sõpruses 9. II, Tartu Sadamateatris 15. II.
Kui keegi väidab, et tema silmade avanemise päev oli millalgi murdeeas, siis on seda põhjust pigem uskuda kui mitte uskuda. Küllap leidub neidki, kes selles vanuses teevad näiteks vanemate eeskujul ja nõuandel üdini ratsionaalse karjäärivaliku. Aga ikkagi, paljukest 14aastasel on informatsiooni selleks, et teha poliitikukarjääri kasuks otsustades panus alles esimesi arglikke samme astuva, avalikku päevakorda mitte kuuluva teema peale?
Aastal 1962, kui ilmus Rachel Carsoni vapustav “Hääletu kevad” (eesti keeles 1968), oli võimalik keskkonnateema südameasjaks võtta, mitte aga sellele küüniliselt poliitikukarjääri rajada ja aastakümneid vastupidavat võltskuvandit ehitama asuda. Järelikult, keskkonnateema on ökoaktivist Albert Arnold Gore juuniori usu ja alles hiljem teadmiste asi, millest hoolimata, mitte abiga sai temast hiljem USA kongressi esindajatekoja ja senati liige ning USA asepresident aastatel 1993 – 2000. Märkus on siinkohal tehtud seetõttu, et tavakujutluses poliitikud siirusega ei hiilga. Gore paistab erandina uskuvat, millest räägib. Rääkis senaatorina, asepresidendina ja räägib kõige vabamalt nüüd, kui on riiklikest ametitest prii. Kontsentraat sellest jutust, mida Gore nüüd üle ilma jutlustab, on pitsitatud 95minutilisse dokumentaalfilmi “Ebamugav tõde”. See on hea ja mõjus film, kus on üsna vähe ruumi kõikvõimalikele vandenõuteooriatele.
Ühe erandiga. Gore ei suuda vastu panna kiusatusele pisutki tagasi teha perekond Bushile, kelle hulgast vanale George’ile on tal suur etteheide Rio de Janeiro Earth Summit’i nurjamise pärast 1992. aastal ja noorele George Walkerile ajalooliselt napi kaotuse pärast 2000. aasta presidendivalimistel pretsedenditu õigusliku segaduse tagajärjel Floridas. Bushid ja väärtused, mida nad esindavad, on Gore’i maailmapildis antikangelase staatuses. Bushidega peab võitlema aadete ja usu pärast, see ei ole võitlus ametikoha pärast – Gore on poliitilise karjääri lõpetanud ega kavatse teadaolevalt lähenevast presidendikampaaniast osa võtta.
Skeptikus võib kahtlusi tekitada filmi pealkirja pretensioonikus. Poliitik, kes teatab, et teab tõde, on ohtlik liialdaja või labane valetaja. Või kas ikka on? Liialdajaks, fanaatikuks on Gore’i tituleerinud põhiliselt tema poliitikupõlve vabariiklastest oponendid. Pigem tuleb inimest, kes oma poliitilise müügiaparaadi soovitustest hoolimata räägib ikka n-ö ebapopulaarsetel teemadel, mida ise tähtsaks peab, pidada riigimeheks. Müügimees, rändjutlustaja on Gore’ist saanud alles pärast riigiameti mahapanekut ja selles kultuuris, kus ta põhiliselt tegutseb, ei heideta kellelegi ette oma seniste tiitlite meeldetuletamist jutu usaldusväärsuse suurendamise eesmärgil.
USA asepresident (ka eks-) on kahtlemata väga informeeritud inimene, kelle puhul eeldatakse, et kuna ta teab suurimaid riigisaladusi, ei saa ta iial kõike rääkida. Aga see, millest ta peab vaikima, saab olla ainult hullem sellest, mida ta rääkida tohib. Kui riigisaladusega kaitstud info lükkaks ümber salastamata info, siis peaks Gore riigireetmise eest praeguseks ammu kohtu alla antud olema. Miks? Sest globaalse kliimakatastroofi, mille eest Gore hoiatab, vältimiseks peab kõige suurema enesepiiramise ette võtma USA kui suurim süsinikdioksiidi õhkupaiskaja maailmas. Selge, et vähemasti lühiajaliselt tähendaks see USA majandusele, seega kodanike heaolule tagasilööki. Kui enesepiiramine oleks põhjendamatu, oleks selle propageerimine heaolu arvel riigivastane kihutustöö.
Al Gore on võrreldamatult paremas positsioonis igast kohaliku või üleilmse tuntusega keskkonnaaktivistist. Lester Brown on võimekas ja globaalselt kuulus, kuid näiteks nafta- ja autotööstus saab talle kergesti ääreala veidriku väärmainet toota, USA parlamendis ja valitsuses ametit pidanud, s.t kõrgeimat vastutust kandnud Gore’i küljes samasugused pookeoksad kergesti kasvama ei lähe. Oma eelisseisundit ei kõhkle Gore ka kasutamast. Näiteks see, mida USA tuuma-allveelaevad aastakümnete jooksul põhjapooluse jäämütsi all tegid, mida ja millega mõõtsid, oli salastatud info. Selleks, et mingite salastatud andmete avalikustamist nõuda, nagu Gore konkreetsel juhul tegi, peab esmalt üldse teadma nende andmete olemasolust. Salastajad ei kõhkle ju hetkegi andmete olemasolu eitamast juhul, kui neid küsib isik, kes saab andmete olemasolu ainult oletada. Gore sai andmed välja nõuda teadmise pealt, et need on olemas ja mida näitavad. Tulemuseks on muljet avaldavad ja efektsed pildid arktilise jääkatte paksuse katastroofilisest kahanemisest 40 aasta jooksul. See on küllalt pikk aegrida, mille põhjal tuletatud prognoosi lähitulevikus juhtuva kohta ei saa nimetada niisama blufiks või spekulatsiooniks.
Arktilise jää sulamine on ainult üks rohketest efektsetest arvutianimatsioonidest, millele toetub Gore’i keskkonnapropaganda, peaaegu täiuslikuks arendatud lava-show, ja mis annab ka sellest vändatud dokumentaalfilmile kõvasti lisaväärtust. Tähendab, teeb pooleteise tunni pikkusest jutlusest läheneva inimtõukelise kliimakatastroofi teemal suurepärase õppefilmi, mida võiks kasutada juba põhikoolis, aga kindlasti gümnaasiumis. Gore’i kinojutlusest saab kätte kõik olulise selle kohta, kuhu on kadunud Tšaadi järv ja Araali meri, mis on juhtunud liustikega Himaalajas ja Alpides, aga ka graafilise ülevaate kogu ilmaköögi masinavärgi toimimisskeemist.
Haridus- ja teadusministeeriumil on kuuldavasti raha kõigi Eesti kooliõpilaste kupatamiseks Louvre’i muuseumi piletijärjekorda. Energiamahukas tegevus, hinnast rääkimata. Üks 132kohalise Boeingi lend Pariisi ja tagasi (4000 km) tekitab maa atmosfääri ümmarguselt 20 tonni süsihappegaasi, seega on kunstihuvi väljendus kasvuhoonegaasides 150 kg õpilase kohta. Tagasihoidliku aastakäigu 10 000 gümnasisti tekitaksid kokku 1500 tonni kasvuhoonegaase. Tonni hind ELi süsteemi kvoodikaubanduses on olnud kõikuv, kuid kui arvestame esimese kauplemisaasta keskmise hinnaga 20 eurot/tonn, siis saame 30 000 eurot.
Jah, võimalikku säästu ei saa me küll otse rahaks vahetada, aga oleks oluline ja huvitav välja selgitada, mitu õpilast oleks pärast Al Gore’i filmi vaatamist ja teades võimaliku reisi ökoloogilise jalajälje suurust valmis oma süsihappegaasikilod hoolimatult välja võtma ja mitu loobuks. Selle teadasaamiseks polegi muud vaja kui varustada kõik koolid filmi DVDga. Amazonist ühekaupa ostes on plaadi hind praegu 20 dollarit, kui osta otse levitajalt ja hulgi, saaks ehk odavamalt. Igal juhul maksaks kogu lõbu (eeldusel, et praeguseks juba valmis tehtud eestikeelsed subtiitrid saaks tasuta) maksimaalselt 1000 dollarit.
Isegi kui raha ja süsihappegaas kõrvale jätta, ei pääse me vajadusest asjalike õppematerjalide abiga kasvavat põlvkonda ette valmistada vältimatute globaalsete muutuste (positiivsete, kui otsuseid tehakse, negatiivsete, kui otsused jäävad tegemata) saabumiseks. “Tagajärgede aeg on käes,” kinnitab Al Gore viitega ajalukku ja korrates Sir Winston Churchilli sõnu, mis toona käisid totaalsete vägivallariikide, Nõukogude Venemaa ja Saksamaa pidurdamise kohta, mis jäeti õigel ajal tegemata, kuna Churchilli ei usutud.
Läheneva kliimakatastroofi tulevaste ohvrite arv kujuneb hoopis suuremaks Teise maailmasõja 55st miljonist.
Äsja Tartu ülikooli rektoriks kandideerinud geoloogiaprofessor Volli Kalm astub esmaspäeval Postimehes ilmunud intervjuus võib-olla tahtmatult president Bushi selja taha, kui küsib ja vastab:
“/—/kui palju on globaalses sooj
enemises, millest hästi palju räägitakse, inimese panust. Mina olen endiselt seisukohal, et enamik kliimakõikumisest, mida me ajalooliselt oleme näinud, on tegelikult looduslik. Ja selle peal on natuke ka inimese põhjustatud mõju.
Räägitakse osooniaugust ja süsihappegaasist, aga unustatakse ära, et atmosfääris olev aur on tähtsaim infrapunast kiirgust neelav gaas ja seega põhiline kasvuhooneefekti tekitaja. Seda efekti on vaja, sest muidu oleks meie kliima karmilt külm. Auru inimene aga väga palju ei tekita. Ka süsihappegaasist tingitud soojenemine kestab vaid teatud piirini.”
Gore’i filmis piltlikustatakse seda piiri graafikuga, mis sisaldab 650 000 aasta andmeid (saadud Antarktikas puuritud jääsüdamikust) ja mille viimase tõusu juurde peab Gore tõstukiga sõitma. Kõvera lõpu sööst üles on kõigist varasematest kümneid kordi äkilisem. Kui see ei tulene inimtegevusest, siis millest?
Gore ei jutlusta midagi sensatsioonilist. 1992. aastal kirjutatud raamatu “Earth in the Balance” (“Maakera kaalukausil”) selgroog on sama, mis värskes filmiski. Probleemi tuum on selles, kas ja millal inimene hakkab oma võimu suurusest aru saama ning sellest lähtuvalt eetiliselt valima. Läbi inimkultuuri ajaloo on inimene end suhetes keskkonna või jumalaga käsitlenud väikese ja tühisena, uskunud, et tema liigutuste kaal suures süsteemis on tähtsusetu, piisake meres. Ühtäkki on vastupidi: võim midagi muuta on tohutu, kuid mõistust seda targalt teha ehk globaalset kokkulepet ei ole silmapiiril. Paraku.
“Elu võib olla meelakkumine, kinnitame endale. Me ei pea kannatama külma ega kuuma, me ei pea külvama ega lõikama, ei küttima ega korjama. Me oskame ravida haigeid, lennata läbi õhu, valgustada pimedust ja lahutada oma meelt omas kodus orkestri või klounide abil, millal tuju tuleb. Kui meie vajadused ja ihad on rahuldatud, vaatame elektroonilisi pilte looduse hävinemisest, kuskil kaugel laastavast näljahädast või maailmalõpu ennustustest – laipväsinult. “Mida saame teha?” küsime eneselt juba ette teades, et vastus on “Mitte midagi!”” (Gore, 1992). Tuttav lugu Eestiski ja aastal 2007: me ju ei saa mitte midagi teha ja meist ei sõltu midagi – ja üldse, globaalne katastroof puudutab ju välismaad, mitte meid.
Gore loodab tänaseni, et veel pole hilja. Lootust on meilgi, sest visalt, ent kindlalt oleme 1994. aasta seisust, kui keskkonnast oskas rääkida ainult üks riigikogu/valitsuse taseme poliitik, liikunud olukorra poole, mil keskkonna- ja energiaküsimustest on saanud valimiste keskne teema. Võib lausa öelda, et Al Gore sekkub oma filmiga Eesti siseasjadesse (ja see ei saa olla juhus), sest nii selgelt annab ta positiivse fooni ühtedele ning negatiivse teistele erakondadele. Aga ka viimastel on väljapääs. Kui endale ja publikule iga päev ja visalt kinnitada, et kõik babtistid on valelikud, küll siis globaalne kliimakatastroof Eestisse tulemata jääb.
