Kuuldavasti on ilmunud liivikeelne aabits. Kui palju lapsi selle järgi lugema õpib ja on see ka kooliprogrammis kasutusel?

Aabitsa ja lugemiku käsikiri valmis juba aastal 1938 ning oli mõeldud sel ajal koolides liivi keelt valikainena õppinud laste tarbeks. Nüüdseks liivikeelseid lapsi paraku pole, kuid praeguseks ilmuv täielikult liivikeelne aabitsa väljaanne on kavandatud sellisena, et seda saaks kasutada liivi keele õppimiseks, seadmata seejuures erilisi vanusepiiranguid. Sel otstarbel on raamat varustatud tõlkevahendiga, mis sisaldab kõikide tekstide tõlget nii läti kui ka eesti ja soome keelde. Lisaks on raamat ka uueks lugemisvaraks neile, kes liivi keelt juba oskavad, sest tegemist on aastani 2005 kadunuks jäänud käsikirjaga, mis kujutab endast liivi kirjamehe Kōrli Stalte kokku pandud luule- ja proosatekstide kogumikku. Loomulikult saab soovi korral seda kasutada ka liivi keele õpetamisel kooliprogrammide raames, sest näiteks Lätis on kooliprogramm uutele algatustele vägagi avatud.

Selleks, et soodustada huvi liivlaste ja nende kultuuripärandi vastu ning ühtlasi pakkuda ka teadmisi, on rahvusvahelisel liivi keele ja kultuuri aastal valminud ka mitmed teised väljaanded. Kooliprogrammidest rääkides tuleks mainida samaaegselt aabitsaga valminud brošüüri „44 vastust liivlaste kohta“, mille peamiseks auditooriumiks on läti keele, kirjanduse ja ajaloo kooliõpetajad. Nagu nähtub pealkirjast, sisaldab raamat 44 levinumat küsimust liivlaste kohta. Neile on antud lühikesed ja kontsentreeritud vastused, sest liivi ainestiku kaasamisel Läti kooliprogrammidesse pole põhitakistuseks mitte bürokraatia, vaid hoopis see, et õpetajatel puuduvad sageli põhiteadmised liivlastest, nende kultuuripärandist ja nende rollist Läti ajaloos ning läti rahva ja keele kujunemisel. Sestap on see brošüür esimene samm selle lünga täitmisel. Igatahes juba nüüd saab nentida, et huvi teema vastu on ülisuur, sest veel enne esitlust on selle brošüüri vastu näidanud üles huvi juba pool Läti koolidest ning selle esimene tiraaž (2000 eksemplari) on juba läbi müüdud veel enne esitlust.

Sinu järelsõnaga ilmus äsja kakskeelne liivi luulevalimik „Ma võtan su õnge, tursk!” Valli Helde tõlkes. Mitmeid liivikeelseid luuletusi on tõlkinud ka Livia Viitol ja kohe peaks ilmuma eesti, liivi ja läti luule kolmkeelne kogumik. Kas võiks arvata, et liivi kirjandus on praeguseks eesti ja läti keelde piisavalt vahendatud?

Tänavu on liivi kirjanduse vahendamisel tehtud suur töö. Õigemini on see viidud lõpule, sest luuleantoloogia tõlked olid valmis juba varsti pärast selle ilmumist Lätis. Samuti on valminud ka veel kaks muud kirjanduslikku teost: aabitsa tekstide tõlked ja ka liivi, läti, eesti, soome ja vene luuletajate ühisprojekt „Kuidas soolavad liivlased” liivi ja läti keeles. Seega saab sellele aastale tagasi vaadates öelda, et on küll. Eesti keelde ehk isegi rohkem kui läti kirjandust, mille vahendamisega eesti keelde on lood kesisemad kui peaksid olema.

Sina kirjutad liivi ja läti keeles. Kas on ka liivi kirjanikke, kes üksnes läti keeles kirjutavad, nagu paljud iiri kirjanikud inglise keeles? Ega vist ei leidu liivi kirjanikke, kes eesti keeles kirjutaks?

Minu teada mitte. Kui aga läti keeles kirjutavatest liivi kirjanikest rääkida, siis on tegelik küsimus see, kust jookseb kirjanike endi ajus piir – millisesse kogukonda kuulun. Meil on tavaks tänapäeval pidada liivi kirjanikeks nelja, kellest kolm kirjutab ka liivi keeles, ning kõik neli loevad oma loomingut osalt liivi kirjandusvarasse kuuluvaks. Kuid Läti kontekstis laiemalt vaadates on täheldatav, et liivi päritolu kirjanikke on tunduvalt enam. Näiteks üks tuntumaid läti luuletajaid, proosa- ja lavakirjanikke Inga Abele on tegelikult liivlastest pärit ning oskab liivi keeles ka mõningaid peres pärandatud lauseid. Eks väliselt grupeerides saaks temagi sama hästi liivi kirjanike hulka arvata. Või Nora Ikstena, kelle liivlastele pühendatud romaan ilmus äsja eesti keeles. Igatahes ka ainuüksi fakt, et tänapäeval kirjutab liivi keeles tervelt kolm luuletajat, on märkimisväärne. Kuid peamine on asjaolu, mida näitas ka Lätis ilmunud luulekogumik: nende kirjutatu ei jää sugugi alla teistele kogumikus osalenud kolleegidele. Kaasaegse ja konkurentsivõimelise kultuuri olemasolu on aga minu meelest ülioluline kogukonna, rahva või riigi jätkamiseks ning liivlastel on õnnestunud see tagada.

Kas 2011. aastal õnnestus liivi keel ja kirjandus ka uuele elule äratada?

Äratamine on pikk protsess, kusjuures nimelt protsess. Küsimus pole minu meelest siiski niipalju ärkamises kui jätkumises. Igatahes see, mida selle aasta raames õnnestus ära teha, on päris kindlasti väga tugev teadvuse tõstmine liivlaste osas nii Eestis kui ka Lätis, mis on eriti oluline. Nimelt mulle tundub, et nii tugev riiklik moraalne toetus on liivi kultuurile Läti ajaloos esmakordne. Paljud asjad aasta raames oleksid jäänud tegemata, kui oma abi ja toetust poleks pakkunud Läti Keele Agentuur, kultuuriministeerium ja paljud muud. Ka Läti Vabariigi presidendi esinemine Riias liiviteemalisel konverentsil oli selle toetuse selge märk. Ja parim on see, et paljud Läti asutused on juba teinud liivi keele ja kultuuriga seonduvaid plaane ka tulevasteks aastateks, mis viitab sellele, et tänavu alustatu on jätkumas ning oli keele ja kultuuri aasta sisuliseks eesmärgiks.