Hannu Oittinen arvas, et eesti kirjandust annaks soome keelde tõlkida kiiremini ja palju rohkem, kui siiamaani on tehtud. „Tänavuse Helsingi raamatumessi jaoks tõlgitud üle 20 eesti raamatu võiksid arvuliselt näidata taset, milleni oleks praegustes kirjastusoludes võimalik jõuda igal aastal. Igal juhul võiks ja peaks tõlkeid tegema rohkem, et anda ka välislugejatele võimalus ise jõuda järeldusteni. Ühtlasi on üsna kummaline, et Juhan Liivi ja Lydia Koidula luuletusi on soome keeles välja antud vaid hästi ammu ilmunud antoloogias ja mõnes ajakirjas. Tundub, et ka vanema eesti luule puhul võiks jõuda ümberhindamiseni.” Klassika taastõlkimise vajadust rõhutas ka Irja Grönholm. Saksa kultuuriruumis hinnatakse nüüdisproosa kõrval ennekõike klassikat.

Ka Christopher Moseley leidis, et inglise keeles oleks vajalik avaldada hea ja ülevaatlik luuleantoloogia kronoloogilises järjekorras, ühtlasi märkis ta, et kui eesti näidendeid rohkem tõlgitaks, võimaldaks see kindlasti rohkem lavastusi ingliskeelses maailmas. Eesti luule on kõrgel tasemel, kinnitasid mitmed tõlkijad üksmeelselt. Kirjastajad tahavad aga romaane, nentis Turid Farbregd. „Ja kus on eesti suur naisprosaist, kes selgitaks eesti inimese elu nõukogude annekteerimise ajal ja üldse selle anneksiooni mõju?”

Ilmar Lehtpere tõi välja eesti naisluule omapärase jõulisuse (Kristiina Ehin, Ly Seppel, Livia Viitol, Kauksi Ülle, Hella Wuolijoe) ning leidis, et luuletajad võiksid kirjutada rohkem poeetilist proosat. Lühidust ja kontsentreeritust, üllatavust ja värskust eelistasid mõnedki tõlkijad tekstide valikul. Adam Cullen aga, hetkel Tallinnas tegutsev ning eesti keele üsna hiljuti, kuid väga heal tasemel omandanud ameeriklane, arvas, et see, millest kaasaegses eesti kirjanduses puudu jääb, on ennekõike enesekindlus ja -usaldus; usk endasse, enda vajalikkusse ja tegelikku võimsusse.

Kokku võtnud Doris Kareva