März ei jõudnud praegu katsetuse faasist edasi, kuid on näha, et näiteks lugemisgruppe jms tekib juurde juba mitmes kohas. Loodetavasti julgustas März omaalgatuslikkust laiemalt, näidates, et kui läbi mõelda, millised on vajadused siin ja praegu, ning olemasolevaid ressursse rakendada, on midagi võimalik ette võtta. Seoses sellega, et mitmed grupid on hiljuti avanud n-ö oma koha, kerkib huvitav probleem: ühelt poolt on selline paljusus väga teretulnud, kuid teiselt poolt võib see tähendada ka iga seltskonna kapseldumist „oma urgu”. März kui „kultuurimaja” püüdis hoida oma läve võimalikult madala, et seda kasutaksid erinevad grupid ja et nende vahel tekiks ka tegelikke kokkupuutepunkte ja sünergiat. Mõte oli, et kui sattusid arhitektide vestlusõhtule, siis julged astuda sisse ka mõnele näitusele või queer-feministide üritusele vms, et tekiks oma-tunne, mis aga ei tähenda ühe seltskonna poolt omastatud ruumi, vaid kohta, mida sa jagad ka teiste sama laadi ettevõtmistega.