Etüüdid tantsijate omavahelistest suhetest laienevad inimsuheteni üleüldse: mängitakse läbi mitmed arhetüübid, kuid seda tehakse nii peenelt, et miski ei mõju klišeena. Kogu aeg on tunda ka tantsijate suhet saaliga. Kuidas nad selles liiguvad, kuidas nad ruumi tunnetavad – sellist n-ö ruumisoojust ei näe tantsuetendusel, mis on loodud proovisaalis ja toodud siis lavale, kus võib olla küll antud palju etendusi, kuid mitte loodud sellist suhet. Laval esitatus on mingi ärevus: lava on nagu värske armumine, sellega suhtlemist iseloomustavad liblikad, ootus ja hirm. Oma stuudio muutmine lavaks on hoopis teistsugune suhe. See on nagu armumine pärast pikaajalist sõprust – ning siinses kontekstis eriti traagiline, sest sellele on järgnemas valus lahkuminek.

Siiski ei rõhutata lavastuses paratamatu suhtelõpu valu, vaid olnu ja oleva ilu. Inimesed üldiselt kipuvad vaatama mingile eluperioodile tagasi läbi selle lõpu valguse. Niimoodi mälestuste ülevärvimine aitab ehk üle saada igatsusest, aga muudab meid ühtlasi külmemaks ja kalgimaks. Ega väga tundlikel inimestel olegi eriti lihtne elada, aga ma ei vahetaks küll seda millegi vastu, isegi kui pakutaks kandikul püsivat turvatunnet või edukust või muud sellist jama. Fine 5 lahkumisetendus on niipidi vaadates lugu tundlikkusest ja julgusest näha oma elu päris värve, riskides kogeda tunnete mitte-eitamise taga varitsevaid tundeid. Muidugi pole siit kaugel ülevoolav sentimentaalsus ja melodraama. Neid ei armastanud eesti teatrikriitika ja ka -publik kohe üldsegi kuni sinnamaani, kui leiutati uussiiruse mõiste. Nüüd saavad ka küünikud oma tundepuhanguid piinlikkuseta tunnistada. Päris melodraamaks „Enne kui minna, ma ütlen” siiski ei lähe, kuigi elemente leidub. Hea, et leidub.

Selle töö koreograafilised lahendused on üle ootuste eklektilised. Kasutatakse palju valsiliikumist (lõpuvalss kui hüvastijätu sümbol), on ilusaid duette, tüdrukud esitavad vaimuka etüüdi aegluubis, palju tantsitakse pikali ja eriti tore osa etendusest esitatakse põlvede peal. Viimane on oma siiruse ja helgusega omamoodi lavastuse kvintessents: tekib ilus ruumiline kooskõla, n-ö madal ja piklik koreograafia, harmoonias saaliga. Ning see, kuidas tantsijad üksteisele suunamuutuse signaale edastavad, annab tabava pildi inimestevahelise kommunikatsiooni – ja armastuse – põhivahenditest. Üldse on lavastuses kesksel kohal üksteise jälgimine: silmside moodustab koreograafiast suure osa. Nii märgibki see lavastus lahkuminekut ühest sõbrast – oma stuudiost–, kuid samamoodi sõpruse jätkumist nende inimeste vahel, kes seal on tegutsenud. Meenutatakse ka tantsuteatri vanemaid lavastusi, mis seal stuudios valminud, näiteks esitatakse kombinne lavastusest „Carmina burana”. Etenduse lõpufaasis tulevad lavale ka koreograafid Tiina ja Rene ning me mõistame, et kõik läheb edasi. Osa lahkub, osa jääb, palju muutub, kuid elu läheb edasi.

Tantsuteater Fine 5 saab järgmisel aastal 20aastaseks. Loodetavasti tähistavad nad seda sünnipäeva juba uues kodus. Kuid on lugu, mis jääb maha Laia tänava stuudiosse. Ja enne kui see laseb minna, ütles see nii mõndagi.