XX sajandi ühe keskse helilooja Olivier Messiaeni loomingut ei mängita Eestis just sageli, nagu ütles ka Kadri-Ann Sumera sissejuhatuseks kontserdi lõpetanud teosele „Poeemid Mi-le”. Viimastest Messiaeni-esitustest meenub aastatagune „Turangalîla-sümfoonia”, 2008. aastal helilooja 100. sünniaastal Toomas Trassi ja Peep Lassmanni mängitud „Issanda sünd” ning „22 pilku Jeesuslapsele”. „Poeemid Mi-le” kirjutas Messiaen oma esimesele abikaasale, traagilise saatusega Claire Delbos’le. See armastuse ja kahe inimolendi vahelise harmoonia mõtetest kantud teos ühendab Messiaeni loomingus ikka ette tulevalt inimliku ja jumaliku alge. Teose vokaalpartii ja klaveripartii on keerukas ja solistlik. On igati tänuväärne, et seda huvitavat tsüklit sai kuulda nüüdismuusikas kogenud interpreetidelt, kelle huvi ja inspireeritus oli kogu aeg tunda. Kai Kallastu paistis silma uue muusika väga hea tunnetusega, samuti täpse intonatsiooni ja kontseptuaalse selgusega. Aastaid Soomes õppinud lauljatar tegutseb nüüdseks juba pikka aega Pärnus. Tal on põhjalikke kogemusi seda tüüpi muusikaga, varasematest esitustest võiks meenutada Schönbergi „Kuu-Pierrot’d” ja Stefan George laule, samuti eesti nüüdisloomingut. Sooviksin selle monumentaalse teose esitusse ainsa asjana veel ehk suuremat draama loomist ja vabadust ning loodan, et interpreetidel tekib lähiajal veel võimalusi seda esitada.

Ia Remmel

Keskendudes tähtsale

„Sofia Gubaidulina 80”: solistid Vadim Repin (viiul, Venemaa), Raminta Vaicekauskaitė (sopran, Leedu), Mati Turi (tenor), Vytautas Juozapaitis (bariton, Leedu), Vladimir Miller (bass, Venemaa), segakoor Latvija (Läti), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Andres Mustonen. 11. XII Estonia kontserdisaalis.

Tavatult palju on viimasel ajal olnud kontserte, mis märgivad mõnd olulise isiku tähtpäeva, olgu nendeks siis heliloojad, interpreedid või hoopis pedagoogid. Loomulikult on see väga tänuväärne, sest võimaldab kas või korraks meie niigi inforohkes kaasajas peatuda ja keskenduda tähtsale. Viimatine ER SO kontsert oli pühendatud ühe tänapäeva olulisema helilooja Sofia Gubaidulina juubeliaasta tähistamisele. Kontserdi eel kajastati helilooja tausta üsna palju, nii pole tarvidust seda korrata. Gubaidulinalt on tellitud helitöid paljude tähtsate sündmuste puhul ning helilooja on pälvinud rohkelt tunnustust. Eestimaal on tema teoste mängimise eestvedajaks olnud Andres Mustonen.

On äärmiselt keeruline sõnadesse panna sellel kahe ja poole tunnisel kontserdil toimunut. Arvatavasti vajab Gubaidulina muusika mõistmiseks suuremat pühendumist, aga kindlasti tundsid nii kuulajad kui esitajad ennast sellest muusikast puudutatuna. Kontserdi esimest poolt iseloomustasid teatud vaiksed dünaamikad, väga huvitavad tämbraalsed lahendused ja kooskõlad, äärmine pingelisus ning intensiivsus, teine pool oli väga vali ja avali, kuigi ikka samamoodi pingeline.

Kontserdi avateosena kõlas viiulikontsert „Offertorium” (1980, 1982/86), mis on pühendatud Gidon Kremerile. Kontsert on loodud talle ja ka tema mänguviisist lähtuvalt ning teose esiettekanne 1981. aastal Austrias tähistas Gubaidulina muusika maailmakuulsuse algust (Kremer mängis tuntuks ka paar aastat varem loodud Arvo Pärdi „Tabula rasa”). Nagu paljud Gubaidulina teisedki teosed, sisaldab see religioosset allteksti. Juba ainuüksi pealkiri viitab ladina missale, kus Offertorium kõlab pärast Credo ’t ajal, mil preester jagab armulaua leiba ja veini. Teoses ongi tähtsal kohal ohverdamise teema. Viiulikontserdi muusikaliseks ning strukturaalseks aluseks on nn kuninglik teema Friedrich Suurelt, millel põhineb Johann Sebastian Bachi „Muusikaline ohver” BWV 1079. Teema on orkestreeritud Weberni kõlavärvimeloodia tehnikat kasutades, millest lähtuvalt on iga meloodianoot jaotatud erinevate pillitämbrite vahel. Viimase noodi asemel astub sisse sooloviiul, juhatades sisse variatsioonid, mille igas variatsioonis „ohverdab” teema ühe noodi oma algusest ja ühe lõpust. Teema lagunemisele järgneb vabama ülesehitusega vaheosa ning lõpuosas ehitatakse teema nootnoodilt jälle üles – kuninglik teema ilmub täies ulatuses, ent tagurpidisel kujul, nii et see pole ära tuntav.

Kontserdi ettekandel soleeris tänapäeva üks tippviiuldajaid Vadim Repin. Sündinud 1971. aastal Siberis, alustas ta viiulimängu viieselt, 11aastaselt võitis Wieniawski konkursi ning 1989. aastal maailma kõige nõudlikuma kuninganna Elisabethi konkursi. Nüüdseks on Repin mänginud maailma parimate orkestritega, teinud koostööd paljude nimekate dirigentidega ning tema siiatulek on tõeliselt tähelepanuväärne. Tallinna kontserdi dirigent Andres Mustonen on ühes intervjuus öelnud, et Gubaidulina kontserdi viiulipartii on väga keeruline, kuid peab jätma mulje otsekui kohapeal sündinud muusikast. Arvan, et see õnnestus täielikult, sest Repini tehniline üleolek oli laitmatu, samuti oli imeline see kõla, mis ta saavutas, ühtaegu väljendusrikas erinevates nüanssides mängides. Jääb vaid kahjutundega nentida, et ta siia nii harva satub. Märkimist väärivad kindlasti kandvad soolokatkendid tšellol (Pärt Tarvas) ja vioolal (Rain Vilu) viiulikontserdi teises pooles, mis pakkusid solistile kõlaliselt teema ülesehitamisel palju tuge.

Kontserdi teist poolt alustas viimane osa „Seitse raevukaussi” „Johannese passioonist”, millele järgnes oratoorium „Johannes-Ostern” ehk „Kristuse ülestõusmine Johannese järgi” (2001). „Johannese passiooni” puhul on tegemist Stuttgardi Bachi akadeemia tellitud teosega tähistamaks 250 aasta möödumist Bachi surmast ning „Johannes-Ostern” on teose natuke hiljem loodud mõtteline järg. See ligi kolm tundi kestev monumentaalne teoste paar on helilooja usuliste veendumuste siiras ja sügavalt tunnetatud väljendus. Kristuse kannatuslugu ja apokalüptilist nägemust viimasest kohtupäevast annavad lauljad edasi üheaegselt ja eri perspektiivist. Kahtlemata oli väga kandev roll kooril ning jutustajal bassil (Vladimir Miller). Väga tähendusrikkad olid ka dirigendi välja peetud pausid tähtsate sündmuste eel (võib-olla olid need ootamised partituuri sisse kirjutatud?), mis andsid teose dramaatilisele ehitusele palju juurde.

Ma ei olnud nelja aasta eest saalis, kui esitati kaksikteose esimene osa, kuid teist kontserdipoolt kuulates tekkis tahtmine kuulata diptühhoni täies pikkuses – arvan, et siinne publik oleks selleks valmis. Praegusel juhul jäi natuke poolik mulje, kuigi teose esitus ning teos ise olid väga võimsad. Veel huvitavam oleks kuulata erinevate heliloojate kirjutatud Kristuse kannatusele pühendatud lugusid järjestikustel õhtutel, eriti kannatusnädalal, kuid see on vist siinses maanurgas juba liigne luksus.

Sofia Gubaidulina viibis ise saalis ning rohkearvuline publik tänas nii loojat kui esitajaid standing ovation’iga.

Ardo Västrik