Kolme kümnendi töö vili
Malick alustas tööd „Elupuuga” väidetavalt juba seitsmekümnendate lõpul, mil saatis oma operaatorite grupi mööda maailma otsima kaadreid erakordsetest looduskooslustest ja -nähtustest. Muide, filmi praeguse operaatori Emmanuel Lubezki sõnul sisaldabki nüüdne film ka selliseid kaadreid, mis on üles võetud palju aastaid tagasi. Et Malicki teisele filmile järgnes, „Elupuu” asemel aga hoopiski kahekümneaastane paus ja et noor filmilavastaja pöördus eraklusse, on juba üksjagu kõneldud,1 mistõttu ma ei hakka öeldut kordama ja neil teemadel pikemalt peatuma. Küll võib aga nimetatud asjaolusid arvestades eeldada, et „Elupuu” ei ole Malickile mitte pelgalt uus film, vaid midagi, mis on tema enda jaoks kogu tema loometöö telg. Spekuleerida võib sellegi üle, kas „Elupuu” ei ole mitte omajagu autobiograafiline film; teada ju on, et ka Malick kasvas üles Texases, kus filmi tegevus aset leiab, ning ka ajastult ühtib filmi periood (1950. aastad) Malicki lapsepõlve ja teismeeaga.2 Vastust neile küsimustele lavastajalt, kes pole andnud intervjuusid 1978. aastast saadik, ei ole aga teadagi mõtet loota. Igatahes mõjub „Elupuu” lugu väga intiimse ja väga isikliku jutustusena – kohati sedavõrd, et on valus.
Tõsi, ega narratiiv polegi loo „mõistmise” seisukohast selles filmis sugugi keskse tähtsusega, ehkki narratiiv kui selline on (suuremas osas filmist) küllalt selgelt olemas. Kasutan „mõistmise” puhul meelega jutumärke, sest Malicki film ei taotlegi mitte niivõrd mõistmist, vaid pigem ikka kogemist, et mitte öelda vaatamist. Jah, just vaatamist, sest Malick pole unustanud, et filmivaatamine peaks ennekõike olema visuaalne kogemus, ja nõnda on ka ta film erakordne ennekõike selle poolest, mil viisil ja milliste vahenditega režissöör oma filmi on teostanud. Malick kõneleb oma lugu (või peaksin ma ütlema „kõneleb oma filmi”?) justkui stroofidena, piltidena, millest ükski ei kesta suurt kauem kui üks rida luuletuses ja milles, nagu luuletuse readki, ei pea tingimata olema lineaarses loogilises järgnevuses. Või kui tuua teine võrdlus, siis võiks öelda, et Malick teeb pintslitõmbeid, mis võivad järgneda üksteisele lõuendi eri osades, ent mis kõik kokku moodustavad lõpuks siiski ühe tervikliku maali.
Visuaalselt tehnikalt on Malick seega vastand sellistele meistritele nagu Andrei Tarkovski või Béla Tarr, kes on küll mõlemad omamoodi väga poeetilised, ent kelle kaamerakeel on aeglane, hetke püüdev ja hetkes peatuv. Ka Malick püüab tabada hetke, ent tema visuaalne „keelekasutus” (või „lauseehitus”) rõhutab alati seda, et ükski hetk ei saa kesta kauem kui just nimelt hetke. Tema lähenemist iseloomustab hästi ka tema juhendus operaator Emmanuel Lubezkile (Lubezki võttis üles ka Malicki eelmise filmi „Uus maailm”, mis samuti liikus „stroofist stroofi”): „Ära muretse, kui sul läheb kaduma osa dialoogi või näitlejatevahelist suhtlust, ent püüa kindlasti jäädvustada seda tunnet, mis neist hoovab, kui nad esimest korda tuppa astuvad”.3 Teada on seegi, et Malickil on komme filmida näitlejaid väljaspool „võtet”, otsida seda tõeluse täiuslikkust, mis lasub hetkes, mil inimene ilmutab oma loomupärast ebatäiuslikkust, haavatavust.4
Mis on elu?
Ent nagu Malicki filmi keskmeks pole narratiiv, pole seda tegelikult siiski ka mitte visuaalsed lahendused, olgu nood siis kui tahes tavatud ja poeetilised. Filmi sügavuses on selle keskpunktiks küsimus: küsimus elu mõttest, Jumala olemasolust, universaalsest heast ja kurjast. Või tegelikult ei küsi Malick siin muidugi mitte ainult üht, niinimetatud „küsimuste küsimust”. Pigem tundub mulle, et ta esitab ühekorraga kõik küsimused, mida eksistentsiaalselt üldse saab esitada. Niisiis: kes ma olen? Kust ma tulen? Miks ma olen? Kas maailma valitsevad headus ja õiglus, või pigem paratamatus – kõik on nii, nagu ta on? Kas iga asi suudab luua vaid iseend: kurjus kurjust, sõgedus sõgedust, lahkus lahkust? Kes (või mis) on Jumal – või pole midagi sellist, mida kas või tinglikult võiks nõnda nimetada? Isegi kui inimese vastus kõikidele „suurtele” küsimustele on põhimõtteline eitus – s.t pole mingit „Allikat” ja inimene isegi on vaid teatud kokkulangevuste tähendusetu tagajärg (mitte et see oleks Malicki järeldus) –, on nende küsimuste esitamine „Elupuu” põhjal ometigi midagi möödapääsmatut, et kogeda täielikku inimeksistentsi. Lõuna-Ameerika indiaani rahvastel on ütlus: „Selleks, et jõuda oma inimsuseni, tuleb endas ruumi teha universumi ääretusel”.
Võib-olla on Jumal hoopiski vastuolu? Algab ju „Elupuu” tsitaadiga Hiiobi raamatust, kui Jumal Hiiobilt (ehk inimeselt) aru pärib: „Ja kus olid sina, kui mina rajasin maailma; kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?” – justkui oleks inimene olemas olnud enne Jumalat, või siis olnud olemas kusagil mujal, mitte Maa peal, mitte selles ilmas.
Vastuolu kehastub Malicki filmiski. Kõigepealt kutsub autor vaatajat üles nägema looduse seaduspäradest (olelusvõitlusest) kõrgemale ja käima „armu teed”, siis aga jutustab loo, mis nii valulik, et tahaks mässata korraga nii saatuse (ehk jumaliku tahte) kui ka filmilavastaja (loovestja kui filmi mikrouniversumi jumala) vastu, sellepärast, et ta meile midagi helgemat pole kõnelenud. Ent nõnda nagu Malick püüab oma filmi harmoonia viia narratiivist väljapoole ja vabastada seda ratsionaalse loogika raamidest, võib ka Jumala harmoonia lasuda väljaspool selle maailma loogikat ja arusaamu. 5 Ja see näibki olevat üks Malicki sõnum. Jumal võib olla midagi, mis jääb maisest vaatepunktist käsitletuna alati vähemal või enamal määral hoomamatuks,6 headus ja kurjus ei pruugi tema kõikehõlmavast perspektiivist vaadatuna väljenduda üldsegi sellistel viisidel, nagu meie oma ajaliselt ja ruumiliselt piiratud perspektiivist ootaksime. Või ehk puudub Jumala jaoks selline kahesus sootuks!?
Kui Malick ütleb, et elus on kaks võimalikku teed – looduse tee või armu tee, siis „Elupuus” annab ta mõista sedagi, et ei pruugi leiduda ühtki ratsionaalset, objektiivset põhjust, miks valida teine, armu tee. Igaüks peab selle valiku sündmusest sündmusesse langetama, toeks ainult sisemine veendumus, usk, niivõrd kui „looduse tee” usaldaminegi on „armu” perspektiivist vaid teistsugune usk. Küsimusi (mis moodustavad suurema osa peategelaste sisemonoloogidest) on aga „Elupuus” ka teist laadi: autokraadist pereisa härra O’Brien (Brad Pitt) ei ole iseenesest ei hea ega kuri, ta lihtsalt ei oska olla parem, kui ta on. Kas siis talle ei jagu armu või on ta ise keelanud endal seda küsida? Tema kibestumusse ja irdumusse kasvav poeg Jack (Hunter McCracken, kelle mängitud julm äng on lapse kohta lausa hirmutav) on vaid oma isa peegel – või kas ikka on? Kas lapsed kasvavad just sellisteks „puudeks”, millisteks vanemad on nad „istutanud” ja „harinud”? Ja kust sünnib neisse julmus? Kust lahkus?
Ehk tuleks filmi kulminatsiooni täiskasvanud Jacki (Sean Penn) unenäo (või „hauataguse” kogemuse?) kujul mõista kui rahuleidmist elu vastuolulisusega leppimise abil? Ehk ei tähenda tee Jumalanigi mitte pimedat sõnakuulekust, vaid rohket küsimist, mässugi, ja lõpuks leppimist Jumala vastuolulisusega? Sest kui filmi avab tsitaat Hiiobi raamatust, siis seda teost põhjalikumalt uurinud Eva Lepik on arvanud: „Nõnda tasutakse Hiiobile lõpuks mitte vagaduse eest, vaid selle eest, et ta Jumala vastu võitles”.7
Kriitikanooled
„Elupuu” võib näida ärritav, igav, ülendav, puhastav vms. Ent mulle tundub, et „Elupuu” vaatamise kogemus jääb väljapoole meeldimist ja mittemeeldimist. Asi pole meeldimises, asi on kogemises. Ja siiski tahan ma tunnistada, et ehkki Malicki film o
n visuaalselt erakordne (s.t teistsugune kui miski muu), ehkki see on ühtaegu vahetu ja allusioonidest tulvil (kõikide otseste ja kaudsete viidete sügavam hoomamine eeldab üksjagu head piiblikirjanduse tundmist) ning pakub võimalusi esitada suuri küsimusi elu kui nähtuse kohta, ei ole ma siiski päris kindel, kas Malick suudab oma taotlusi – mis on kahtlemata grandioossem kui vaat et ühegi filmi taotlus pikal ajal – lõpuni õigustada. Jah, mastaabid on tohutud ja see seab iga üksiku inimese loo konteksti, mis hõlmab endasse kõike. See on harv saavutus. „Taevas täitub uduga, aastatuhandeid vaid sajab, et jahutada maha maakera pinda. Selget päeva ei saabu tervete ajastike vältel, pole tähistaevalist ööd, vaid kõu ja välk Maa kohal. Ent tasapisi udu siiski hajub, pilved lahkuvad ja ilmub esimene maismaa, madal saar, mis koosneb meteoorirähast ja jäigastunud laavast.”8 Nõnda seisab väidetavalt Malicki stsenaariumis.
Ja ometigi valdas mind kinosaalist lahkudes mõningane nõutus. On ilmne, et Malicki eesmärk ongi heita vaataja ette rohkem küsimusi, kui ükski film kahe tunniga suudaks vastata, ent kokkuvõttes mõjub see kõik sellegipoolest rohkem Malicki sisekaemusena kui kõikehõlmava traktaadina elust. Ehk võinuks see film jõuda selgemalt vähemalt mõnegi vastuseni, mõnegi tulemuseni, mis ulatuks sammukese kaugemale pelgalt elu seletamatuse tõdemisest. Nõnda on isegi „Peenike punane joon” jäänud minu jaoks elu kui ime selgemaks ülistuseks kui nüüdne „Elupuu”. Filmi vastu on kriitiliselt üles astunud muide ka üks filmi staarosatäitjaid Sean Penn (ehkki mahult on tema roll üsna episoodiline): „Seda emotsiooni, mis täidab stsenaariumi, ei näinud ma ekraanil sugugi. See on üks võrratumaid stsenaariume, mida ma eales olen lugenud! Selgem ja konventsionaalsem narratiiv oleks filmile kasuks tulnud ega oleks kahandanud selle ilu ja mõjusust”.9
Minu meelest võtab filmi aga kõige paremini kokku veel üks tsitaat Malicki stsenaariumist: „Ehkki kõik, mis elab, on määratud surema, jääb miskit sest alles. Ja ehkki me ilmaruum pole igavene, on olemas midagi, mis on”.10
Kokkuvõttes on „Elupuu” film, mida ei ole kuidagi võimalik „muuseas ära vaadata”. See nõuab vaatajalt palju ja niipea end unustada ei lase.
1 Adekvaatseima selgituse Malicki eraklikkuse kohta andis minu meelest „Elupuu” eestkõnelejaks tõusnud Brad Pitt. Ajal, mil Malick filmi tegemist alustas, oli filmitööstuse keskmes film, nüüdseks on selle oluliseks osaks tõusnud avalik promotsioon näitlejate ja režissööride kaudu. Teisisõnu ei ole Pitti hinnangul mitte Malick eraklikum kui oma karjääri alguses, vaid hoopiski filmitööstus tema ümber on palju sotsiaalsem ja sellest on osaliselt saanud lihtsalt meediakära ümber filmitegijate kui kuulsuste. (Pitti intervjuust.)
2 Terrence Malick on sündinud 1943. aastal.
3 Katke intervjuust Lubezkiga Dennis Limi artiklis „Pursuing Imperfection in Malick’s Eden” ajalehes New York Times 16. V 2011.
4 Ses osas ei erine Malick jällegi kuigi palju Tarkovskist, kes uskus, et „filminäitleja ümberkehastumine pole võimalik”: selleks, et teatud rolli „mängida”, peab näitleja olema selline, nagu roll eeldab.
5 Inimese kontseptsioon Jumala olemusestki võib olla puudulik või ekslik; näiteks puhkudel, kui keegi eitab Jumala olemasolu, on mul vahel olnud raske aru saada, mida täpselt ikkagi eitatakse. On ju olemas ka käsitlusi Jumalast kui kollektiivsest kõikehõlmavast teadvusest, mistõttu Jumala kui sellise eitamine näib juba iseenesest sisaldavat kindlapiirilist kontseptsiooni Jumalast kui millestki isiksuslikust, millestki kõigest muust eemal või kõrgemal seisvast, mis tähendab, et selline eitus eeldab (paradoksaalselt) sellesama olemasolu, mida ta parajasti eitab.
6 Hindude ühes vanas sanskritikeelses tuumtekstis „Padma Purana’s” on Višnu (ehk Jumal) kord isegi hämmingus selle üle, kuidas tema energiad toimivad.
7 Vt artiklit „Hiiobi raamatu vastuolud” La Stradas, nr 15, november 2011.
9 Intervjuust Prantsuse väljaandele Le Figaro 20. VIII 2011.
10 Vt viide stsenaariumile.