Lavaeksperimendid tingisid paljude etenduste puhul sellise näitlejate kohalolu, mis küll opositsioonis oleva publiku mõnikord surmani ära väsitas, aga lõpuks jättis ikkagi sisse pulbitsema kummalis-erutava emotsiooni. Seesama publiku liigutamine on ka üks „Baltic Circle’i” tunnusjooni. Kui ei õnnestunud publikut puudutada vaimselt, tehti seda vähemasti füüsiliselt. Kui vaataja suutis vilkuvate tulede kiuste pääseda epilepsiahoost, hoidis ta kõrvu kinni, kuna heli oli liiga vali. Kui kõrvad kaitstud, suruti aga järgmisel etendusel kätte pakk auravat popkorni ja kolmandal kilekotitäis herneid. Ka festivali peakorraldaja Eva Nekljajeva ütles festivali tutvustavas tekstis: „This time it’s personal” („Seekord on kõik isiklik”), ja isiklik see tõesti oli. Nii publikule kui ka esinejatele.

Paljude lavastuste sisugi tugines tegijate isiklikele kogemustele. Soome naised etendasid vanas kaarhallis nooruses nähtud jäähokimatši, ameeriklane rääkis narkomaanist vennast, austerlane oma ülekaalulisest kehast ja islandi naised sellest, kuidas neil õnnestus edukaks saada. Publikul jäi vaid üle kas kaasa elada või võõranduda – ja mõlemat tehti usinalt. Kui nii mõnigi kord võis etendustel näha inimesi, kes varmalt pisaraid pühkisid, jäi meelde ka üks kaunis pahane härrasmees, kes pärast etenduse lõppu demonstratiivselt saalist välja kõndis. Pärast küll ootas garderoobis mõned head minutid abikaasat, kes saalis kiirenevas tempos aplodeeris. Aga mis sa teed ära, kunst nõuab hinnanguid.

Hinnata tahtis publik pidevalt. Aga võibolla nii uute asjadega ongi? Et tahaks muudkui öelda, kas oli hea või halb. Nii mõnigi kord oli tunne, et ka etendajad ise soovisid mingit tagasisidet ja määratlemist. Et tuleks ometi keegi ja ütleks, kas see uus ja vahel raskesti seletatav kannab eneses mingit emotsiooni; et tuleks keegi ja ütleks, et järgmine kord ei pea publikut füüsiliselt raputama, piisab vaimsestki. Needsamad soome hokitüdrukud, kes mängisidlavastasid tüki pealkirjaga „Fat Bastards” („Paksud värdjad”), kohtusid pärast poolteist tundi väldanud rassimist publikuga ja olid üsna vapustatud, kui üks vaataja lavastuse sisu mängleva kergusega ära seletas.

Sellist hindamist ja seletamist kohtas festivalil määramatutes kogustes ning seegi on miski, mida Eesti teatrites palju ei kohta. Küllap tänu sellele jääb „Baltic Circle” mulle alatiseks meelde kui tagasiside-festival. Tagasiside aga eeldab enamasti – kui mitte alati – usaldust. Seega, kui räägin festivalist „Baltic Circle”, mõtlen alati sellest, kuidas mind usaldusringi pühendati.