Kahjuks olen välismaal kohanud Eesti noori, kes lahkusid siit mõne aasta eest ning räägivad nüüd eesti keelt tugeva aktsendiga või on emakeele juba täiesti unustanud, purssides vaevaliselt ka asukohamaa keelt. Mure puudutab nii neid noori, kes lähevad välismaale tööle, kui ka neid, kes lähevad õppima. Keegi ei tea täpselt, kui palju eesti noori välismaa koolides ja ülikoolides õpib, ent on teada, et sel sügisel istus kolm tuhat eesti koolikohuslast koolipinki mõnes välismaises koolis ja et ligikaudu veerand gümnaasiumi lõpetajatest on huvitatud õpingute jätkamisest välismaal. Ilmselt on suur osa lastest tegelikult Soome või mõne muu välisriigi õppeasutuse nimekirjas.
Kõige vähem ongi Eestis seni räägitud neist lastest ja noortest, kes sünnivad välismaal või lähevad koos vanematega välismaale elama. Kuidas säilitada nende eesti keel, kui koolis tuleb õppida võõrkeeles? Ja kuidas kujundada nende vanemates suhtumist, et eesti keele õppimine on lastele sama oluline kui uue asukohamaa keele õppimine?
Teise maailmasõja ajal välismaale põgenenud eestlased nägid eri maailma nurkades vaeva, et eestlust alles hoida: loodi eesti koole ja eesti maju, asutati ajalehti ja kirjastusi. Aga tookord tegutseti vastupanuvõitluse tähe all. Oli väga oluline säilitada eestlus, mida okupandid kodumaal ründasid. Praegu minnakse välismaale hoopis teistel põhjustel ja piir Eesti ning suure maailma vahel ei ole mitte ainult vaba, vaid on hakanud ähmastuma. Elada saab igal pool ja mitmel pool on päike soojem ning rohi rohelisem. Nii et küsimus, miks ma peaksin olema patrioot ja tundma Eestiga tugevamat sidet kui mõne teise maaga, on kerge tekkima.
Enamik praegu välismaale minejaid lahkub majanduslikel põhjustel. Kümne-kahekümne aasta pärast on aga Eesti elatustase ilmselt paranenud ning välismaal töötamine pole enam nii kasulik. See, kas tänaste lahkujate lapsed Eestisse tagasi tulevad, sõltub sellest, kas nad tunnevad end eesti ühiskonnaga seotuna. See side põhineb aga eelkõige eesti keele oskusel ja isiklikel kontaktidel siin elavate inimestega. Seega on väga oluline, et välismaal töötavate eestlaste lapsed õpiksid eesti keelt. Selleks on vaja kahte asja: vanemate positiivset suhtumist eesti keelde ning võimalusi eesti keele oskust arendada.
Muidugi on suhtumine emakeelde kasvatuse küsimus – kuivõrd suudame kasvatada üles patrioote, kes tunnevad erilist seotust Eesti maa, keele, kultuuri, ühiskonna ja riigiga, kes tunnevad vajadust panustada ja kanda vastutust Eesti tuleviku eest. See suhe on aga kahepoolne, vastutus eeldab ka vabadust ja võimalusi rääkida kaasa Eesti tuleviku kujundamisel. Seetõttu peaksime kriitiliselt vaatama peeglisse ja küsima, kuivõrd kaasav ja salliv on meie ühiskond. President Toomas Hendrik Ilves juhtis hiljuti oma teise ametiaja avakõnes tähelepanu samale küsimusele ja rõhutas, et inimesed ei lahku Eestist mitte ainult majanduslikel põhjustel, vaid ka ühiskonnas valitsevate suhtumiste tõttu.
Ka Eesti identiteedi tugevdamiseks algatatud haridus- ja teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013” fookus pole kitsalt keeleväärtustel, vaid laiemalt kõigil moraalsetel ja sotsiaal-poliitilistel väärtustel, sest eesti keele, kultuuri ja rahvuse kestmine sõltub kõige otsesemalt sellest, kui oluliseks me peame peale emakeele ka rahvuslust, demokraatiat, sallivust, hoolivust, õiglust, aga ka tervist, looduskeskkonda ja kultuurilist mitmekesisust.
Programmi teravik on suunatud laste väärtuskasvatusele haridusasutustes, ent konverentside ja foorumite organiseerimisega ning väärtusarenduse-alaste raamatute väljaandmisega toetatakse ka laiemat avalikkust kaasavat arutelu Eesti ühiskonna ühisväärtuste üle.
Selle programmi raames on Tartu ülikooli eetikakeskus koos Vabariigi Presidendi mõttekojaga korraldanud kolmed kirjatalgud ja sellekevadiseks teemaks oli „Eesti ustest – sisse, välja”. Töid saime igast maailma nurgast ning enamik kirjutajaid nentis, et välismaal tuntakse kõige suuremat puudust võimalusest rääkida eesti keelt ning jagada sama kultuuri- ja väärtusruumi. Näiteks kirjutas üks autor: „Mul on kohutavalt kahju neist noortest peredest, kes endile ja oma lastele parema elu võimaldamiseks Eestist ära kolivad. Sest inimene ei ela ainult leivast, aga seda muud oleks eestlasel võimalik ikka kõige paremini oma riigis, oma keeles saada, oma rahva hulgas elades.”
Erinev oli aga suhtumine sellesse, kuivõrd peaks lapsi kasvatama eestlasteks. Oli neid, kes kirjutasid, et peavad oma kohuseks „anda oma lastele edasi eesti keel ja koos sellega ka armastus Eesti vastu” või teisisõnu – anda edasi eestlane olemise lugu. Aga toodi välja ka seda, et eesti keele õpetamine lastele ei ole kerge, kuna näiteks „Stockholmi eesti lasteaias on vaid 23 kohta ja sugugi kõik soovijad ei saa seal kohta. Paljudel vanematel ei ole logistilisel põhjustel võimalik oma lapsi tuua eesti kooli”.
Ka Toronto Eesti Maja on koht, kus välismaal elavad eesti lapsed oma emakeelt õppida saavad. Eesti Majas toimuvad tunnid kord nädalas, õhtuti pärast pikka koolipäeva Kanada koolis. Õpilaste keeletase on väga erinev, mõni suudab vabalt väljendada keerukaid mõtteid, teisel on raskusi lihtsamate lausetegi kokkupanemisel. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on juba mitmendat põlve kanadalastega või alles hiljuti välismaale ümberasunutega, kelle keeleoskus võõrkeelses keskkonnas kiiresti kaob.
Eelkõige on see muidugi vanemate vastutusel, nende suhtumisest sõltub, kas kodus eesti keelt väärtustatakse või mitte. Tihtipeale loodavad vanemad, et annavad oma võsukestele eluks parema stardipositsiooni, kui räägivad ka ise nendega kodus võõrkeelt, mõistmata, et juurte läbilõikamine vaesestab laste elu. Küsida tuleb aga ka, kuivõrd peaks siin Eesti riik oma õla tugevamalt alla panama, looma omalt poolt tingimused selleks, et välismaal elades oleks võimalus jääda eestlaseks.
Eesti keele ja kultuuri õpetamine väljaspool Eestit on eelkõige Eesti Instituudi ülesanne. Nende kodulehelt www.estinst.ee saame teada, et rahvuskaaslaste programmi raames abistab instituut ka võõrsil elavate eestlaste organisatsioone, haridusseltse ja koole, samuti rahvusvahelisi koole eesti keele õpetamise korraldamisel. Praegu on selles võrgustikus rohkem kui 50 asutust üle maailma. Samuti leiab instituudi kodulehelt nii eesti keele kursusi kui ka võimalusi mitmesuguse õppevara mahalaadimiseks.
Toronto Eesti Maja õpetajad tunnevad kõige enam puudust headest eestikeelsetest filmidest. Samas ei ole nad kuulnud nt sellistest kodulehtedest nagu www.lastekas.ee, kus on üleval väga toredad Jänku Jussi multikad, mis on suurepärane vahend nii keeleõppeks kui ka väärtuskasvatuseks. Palju häid materjale on meil juba olemas ja võib-olla polegi küsimus tingimata selles, milliseid uusi õppevahendeid peaks looma, vaid pigem selles, kuidas info juba olemas materjalide ja võimaluste kohta jõuaks nendeni, kes seda infot vajavad.
Välismaal elavate eestlaste eesti keele arendamiseks tuleks senisest tõhusamalt arendada, sh riiklikult rahastada just e-õppe kursusi ja õppevahendeid, mis teeks eesti keele õppimise kättesaadavaks ka neile, kes elavad väljaspool neid piirkondi, kus tegutsevad eesti koolid. Äsjasel TEDx Tartu konverentsil tuli professor Marju Lauristin välja ideega luua Virtuaalse Eesti Akadeemia, eestikeelne e-hariduse keskkond, mis pakuks Eesti lastele võimaluse läbida osa kooliprogrammist internetikeskkonnas. Sellest võimalusest võidaksid kõige enam just välismaal elavad eesti noored.
Arvestades seda, kui palju on praegu Eestist lastega peresid välismaale tööle läinud, on välismaal eestikeelse hariduse kättesaadavus üks olulisemaid küsimusi meie rahvuse kestlikkuse osas.