Kontserti alustati Arnold Baxi (1883–1953) Kvintetiga harfile ja keelpillidele (1919). Bax on siiski mõnevõrra tuttav helilooja – olen teadlik tema kontserdist tšellole ja sonaadistki, kuid ei enamat. Mees on pärit Hollandist, sündinud Inglismaal, armunud Iirimaasse ning kirjutanud massiliselt muusikat. Ta on meie saalides võõras, kuid teoste nimekiri on tohutu kõigis žanrides peale ooperi: 7 sümfooniat, 18 sümfoonilist poeemi, 3 kvartetti, 5 kvintetti jne. Eriti rikkalik on tema kammermuusika valik koosseisudele soolost nonetini. Nüüd Mustpeade majas kõlanud kvintett ajastub möödunud sajandi algusse ja mahub tolleaegsete kriteeriumide järgi ehk impressionismi raamidesse, kuid Baxi on nimetatud ka nii põnevalt kui „pastoralist” ja vihjatud ka art nouveau’le. Üheosaline kvintett on selgelt kolmeosalise vormiga, algab ja lõpeb f-mollis, kuid külastab vahepealsetes vormiosades ka mažoore. Traditsioonilised mänguvõtted ja tonaalne heakõlaline muusika, kuid kõlaliselt väga hästi välja joonistuv partituur. Vaid keskmine osa on hästi keerulise vertikaaliga, mida oni vist esitajailgi raske välja kuulata, samas on see aeglane (Tranquillo) A-duur vist meeldejäävaim osa teosest. Tobiaslased koos Liis Viiraga olid hasardiga teose kallal: oli, mida mängida, ja seda tehti kõrge kvaliteediga.

Teise teosena esitati tuntud poola helilooja Karol Szymanowski II kvartett op. 56 (1927). Debussy pani oma Kvartetiga aastal 1893 märgi maha ja 1903 lisas oma Kvarteti veel Ravel ning Szymanowskil oli, mille üle mõelda, kui ta 1917. kirjutas esimese ning 1927. aasta teise kvarteti. Helikeel on Szymanowskil täiesti isikupärane ja kõigele lisaks veel keelpillikvartetile väga sobilik. Esitatud kolmeosalise kvarteti vorm on keeruline I ja III osas ning lihtne (Rondo) teises. I osa sonaadivorm ja viimase topeltfuuga vajavad aga head süvenemist, seejuures vormi keerukustesse takerdumata. Äärmistest osadest on leitud nii eks- kui impressionismi, teise osa mõjutatuses rahvaviisidest on aga kõik ühel meelel. Niiviisi teost lahates tundub see üsnagi kirju, tegelikult on tegu teosega, mis võib rahulikult seista nii Debussy kui Raveli šedöövrite kõrval. Tobiase kvartett pakkus head kõlavarjunditerikast esitust, mida hindan kui kontserdi kaalukaimat kordaminekut. Eriti mõjusad olidki I ja III osa, mille õnnestumine on ehk heliloojalgi täiuslikum kui II osas.

Finaaliks tuldi lavale taas koos harfisti Liis Viiraga, et ette kanda André Caplet’ (1878–1925) „Conte Fantastique” (1908) harfile ja keelpillikvartetile. See on muusikaline „õudukas”, inspireeritud Edgar Allan Poe’ katkuloost „Punase Surma mask”. Punase Surma osa on antud just harfile. Mina oma inertsuses lugesin annotatsiooni alles pärast esitust ja olin üsnagi hämmingus. Tõsi, tagantjärele võib ju kuulda harfi madalas registris ka „õudseid” tämbreid, rääkimata koputustest harfi korpusele, mida annab ka Surma, olgu või punasega seostada. Tegelikult on helikeel ikka isegi oma ajas (teos ilmus 1923. aastal) traditsiooniline ja kõige kuuldavamad autori õpetajaks olnud Debussy mõjutused. Arvan, et kui seda Poe’ programmi polekski teada, siis äkki teos hoopis võidaks. Kuid, mida seal ikka võita – tubli saavutus healt kammermuusika loojalt niigi. Caplet on autor, kellega meie kammermuusikud peaksid lähemat tutvust sobitama.

Tobiase kvarteti seekordne kontsert oli huvitavalt värske kavaga ja ka huvitavalt värskelt sooritatud. Seda kooslust peaksid ka kontserdikorraldajad igati soosima, sest ansambel on suure ja mitmekesise repertuaariga ning korraldajatele igati mobiilselt vastutulelik. See kammerkontsert eesti interpreetidelt läks soliidselt korda.