Sel moel on võimalik kaasa haarata uusi kuulajaid, ütlevad tegijad. Me peame pakkuma tänapäeva inimesele seda stiili, millest nad aru saavad, väidavad teised. Peame pärimuse noortele arusaadavasse keelde pakkima, kinnitavad kolmandad.

Kas see ikka on nii? Just seetõttu on paljude ansamblite puhul võimalik rääkida pärimusmuusikaainelisest muusikast või siis muu stiili muusikast, kus ühtlasi kasutatakse rahvapille. Pärimusmuusika seeme, mis omal ajal sai mulda pandud, on läbi teinud geenimutatsiooni ja omandanud uue, palju laiema tähenduse. Tänaseks tähistab see üldjuhul professionaalset, seatud ja nüüdisaegse helikeelega laval esitatavat, rahvamuusikast inspireeritud või selle ainel loodud muusikat. Ma ei hüüa eelmist sajandit tagasi, vaid tahan juhtida tähelepanu sellele, et mõiste „pärimusmuusika” on liikunud uude voolusängi ja omandanud uue sisu.

„Pärimusmuusikat” ei saa enam pidada „rahvamuusika” sünonüümiks. Võimalik, et suur osa inimesi arvab, et eesti pärimusmuusika ongi ainult see, mida teevad ansamblid Oort, lavateekonna lõpetanud Vägilased või isegi Svjata Vatra, mõned võib-olla arvavad, et ka Metsatöll, Dagö ja Jaan Tätte. Jah, ei saa väita, et nende kõigi muusikas poleks pärimusmuusika elemente, kasutatakse nii rahvapille kui ka regilaule. Traditsiooni tarkus ehk pärimus on aga muu muusika väljendusvahendite sees peidus. Ka uued pealetulevad ansamblid võtavad ja teevad vanadest lugudest seade, esitavad neid oma mõtete ja energiaga, aga midagi vana elustatakse taas moel, mis pakub ainult välist sära. Ei vaevuta süvenema. Seetõttu tundub üldine pilt nagu selle puu mustvalge fotokoopia. Ei lõhnu ega värve ja pildil ei paista tavaliselt ka juuri.

Tähtis oleks arutleda selle üle, mis siis praegu üldse olemas on. Tegelikult on ju nii palju, mille üle uhkust tunda. Ja see, mille üle peaks uhkust tundma, on pärimusmuusikud, isiksused, loojad, ükskõik millises koosluses nad parasjagu oma ideid ei väljendaks. Järeltulev põlvkond – noored, andekad ja uudishimulikud muusikud, igaüks oma pärimuse avastamise teekonnal. On väga oluline, millisteks muusikuteks nad kasvavad ja millise tee nemad valivad. Side eelmise põlvkonna ja selle traditsiooniga tuleb tänasel päeval suurelt jaolt juba raamatust või arhiivilindilt, elavat pärimuse kandjat, kellelt õppida, näeb üha harvem. Õnneks on suurematel festivalidel veel alles õpitoad, kuhu koondub tegelik pärimuse tutvustamine ja õppimine. Tuleb ka tähele panna, et pärimusmuusika maailma tervikpilt ei moodustu ainult sellest, mis toimub lavadel ja festivalidel, vaid ka neist muusikutest, keda tavaliselt suurtele lavadele ei kutsuta. Hiljuti toimunud festivalil „Videvikuaja laulud” oli hulk nauditavaid kontserte, kus anti sõna laulikule, kel pärimusega ja selle kandjatega tõesti side olemas ja kelle abil saab traditsiooni tarkus edasi kanduda põlvest põlve.

Üha enam vaevab mind mõte, millise teatepulga ehk muusikalise pärimuse jätame järgmisele põlvkonnale? Selles pärimuses, mis meieni on jõudnud, on tegelikult kõik võtmed olemas: nii stiilides, varieerimises, tekstides, muusikas, rütmides kui ka selles rahus ja võlus, mida see muusika pakub. Kas me saame midagi teha, et see puu ei kasvaks arbor incognita’ks?

* Arbor incognita – „Det ukendte træ” („Tundmatu puu”), taani kirjaniku Villy Sørenseni muinasjutt kogumikust „Sære historier”.