Näitekirjanik Martin McDonaghit võib põhjusega nimetada eesti teatri lemmikiirlaseks: tosina aasta kestel on meil lavale jõudnud viis tema teksti, neist üks koguni kahel korral. Nüüd siis tema värskeim, 2010. aastal kirjutatud „Kadunud käsi” („A Behanding in Spokane”). Kas selle näidendi puhul on publikul põhjust oodata midagi varasemate tekstidega samalaadset või on iirlane võtnud seekord nõuks üllatada?

Tanel Jonas, „Kadunud käe” lavastaja: Nii ja naa, on ja ei ole ka. Kui McDonagh alustas selliste kargete ja kergelt vägivaldsete iiri tükkidega, kus jutustati lugusid ja aeg-ajalt tapeti mõni inimene ära, siis nüüd on ta liikunud edasi Ameerikasse. Elab ta vist küll Londonis, aga viibib palju Ameerikas ja teeb seal filme, üks Oscargi juba võidetud. Praegu teeb ta seal filmi „Seitse psühhopaati”, kus mängivad mitmed kuulsad näitlejad – sealt võib auhindadele lisagi tulla. Lähtekoht on tal nüüd teine – nüüd on ta Ameerikas. See ei ole enam karge ja udune iiri küla, kus toimuvad sellised natuke efemeersed sündmused. McDonagh on muutunud ka ühiskonnakriitilisemaks. Aga eks see kõik on tunnetuse asi, vabalt võib tulla saali keegi, kes ütleb, et kõik on samamoodi, miski ei ole muutunud. Sõltub vaatenurgast.