Praeguseni püsib Monoteatri repertuaaris islandi kirjaniku Bjarni Haukur Thorssoni „Isa”, mida mänginud vaheldumisi Jan Uuspõld ja Alo Kõrve. Nägin „Isa” Uuspõllu esituses külalisetendusel Pärnu Endla suures saalis, kus näitleja napidki mängunüansid kiirgasid ka viimasesse ritta. Näidend on kirjutatud osavalt, tekstis kamaluga samastumisvõimalusi, ja seda mitte üksnes lapsevanematele. Andrus Vaariku lakoonilises lavastuses on muhedaid kohalikke vihjeid. Maitsekamad intermeediumid vahelduvad piiripealsete naljadega – terviku kooshoidmine sõltub puhtalt näitlejameisterlikkusest.
Nüüdseks on Monoteater laiendamas oma näitlejate ringi. Sellesama islandi autori Thorssoni monokomöödiat „Minu hind?”, taas Andrus Vaariku lavastuses, esitab Anatoli Tafitšuk. Rein Pakk on asunud ise mängima omakirjutatud ja -lavastatud tükki „Jan Uuspõld ja tema elu meedias”. Nägin mõlemat etendust novembrikuus Vene kultuurikeskuses, kus teoksil ka lõimumine – etendused tõlgitakse vene keelde. Siiski osutus mängupaik problemaatiliseks, rahvast oli saalis hõredalt. Mõlemale osatäitjale sobiks kammerlik ruum, et publikuga vahetult suhelda.
„Minu hind?” on kirjutatud sama skeemi järgi nagu „Isa”. Tempokas sketširida pakub taas samastumisvõimalusi – igaühele midagi. Minajutustajaks näitlejast õhtujuht, seega justkui Tafitšuk ise, kes portreteerib rikkureid, ent jõuab kärmesti mehe ja naise kooselu ning erimeelsuste teemani. Refrääniks ikka see va raha. Tekstimehhanismi ettearvatavus tagab turvatunde, kuid tekib kahtlus, et kolmandat selle autori mononäidendit vist enam ei vaataks. Sõltub osatäitjast. Noorele näitlejale, kes tõestanud oma improvisatsioonisuutlikkust eri mängulaadides, on see materjal hea proovikivi. 11. novembri etendusel põimis Anatoli Tafitšuk proloogi nii maailmalõpu kui ka jalgpallimatši motiive. Sarmikalt suhtleb Tafitšuk saaliga, säilitades ka jultunud viivudel paipoisi-malbuse, korrakski ekspluateerimata oma telehuligaani menurolli. Kolmandas reas istudes tekkis näitlejaga elav kontakt, mida lõhkusid pimestavad prožektorid iga kord, kui saal valgeks tehti. Kas mäng kandus ka tagaridadesse, ei tea, lähivaates oli roll sümpaatne ja sõbralik. Tafitšuki pretensioonitu lavaelu, kus tajutav ka kerge pabin, muutis täitsa siiraks näidendi sõnumi: elu eesmärk ei peitu rahas, tähtis on hoopis rõõm. Sinisilmsus kui komöödia privileeg, sarkasmi mahendamine kui kontseptsioon?
Vastuolulisem juhtum on Rein Paku „Jan Uuspõld ja tema elu meedias”. Nägin suvel Käsmus esietendust „Jan Uuspõld: minu elu meedias”, kus Uuspõld ise oma suhteid meediaga kõverpeegeldas. Eneseparoodilisus toimis, tekst oli vaimukas, esitus naljakas, jõudes üldistavama distantsini. Teksti ilmestasid sööstud teatrimaailma, tähenduslikuks kujunes sild Uuspõllu rollini Eesti Draamateatri lavastuses „Võlanõudjad”.
Autori-lavastaja Rein Paku enda esituses on teksti mõnevõrra ümber tehtud. Kõige paremini toimivad värsked Uuspõllu-välised kurioosumid trükimeediast. Kui kollaste väljaannete jälgimine pole elu sisu, tekib tunne, et näiteks jabur ja võigas pealkiri staarkokast, pornotähe surnukehast ning mägra urust on ekstra lavastuse jaoks fabritseeritud. Paraku mitte, sellise „uudiskünniseni” ei küüniks vist ühegi kirjamehe fantaasialend. Muidugi jääb selle näidendi puhul õhku kahtlus, et kumb kummaga manipuleerib: Monoteater meediaga või vastupidi? Jan Uuspõllu meediaelu teema, mis peibutab näidendi pealkirjas, pole Rein Paku esituses aga pooltki nii lõikav. Ka on Pakule Vene kultuurikeskuse mõõtmetega saal kohatu mänguruum. Pealekauba kasutab näitleja mikrofoni, mis töötab orgaanilisusele aktiivselt vastu – ehk peaks võimenduse peenemalt mängima meedia osatamiseks? Tingimata vajaks Pakk lavastaja kõrvalpilku. See saab eriti selgeks, kui mõelda tema tundlikule lavaelule Urmas Vadi autorilavastuses „Rein Pakk otsib naist!” – minimalism, ülerabelevate mängustampide otsusekindel ärakoristamine ning temporütmi teadlik aeglustamine tuleb kõvasti kasuks.
Ehk oleks Monoteatri omanäolisem tulevik intiimsemas mängukeskkonnas? Seda ju eeldab ka stand-up komöödia, millele teater suuna võtnud. Põnev ja nõudlik žanr, meil veel lapsekingades. Ma ei kahtle, et leidub mitmeid näitlejaid, kes võiksid end ses laadis proovile panna. Kust aga leida andekaid (originaal) tekste ja žanrit valdavaid lavastajaid?