Mulle kui lavastajale oli tähtis, et kõikide näitlejate rollimaterjal võimaldaks end tõeliselt lahti mängida. Iga selle loo tegelane teeb sündmustiku käigus läbi päris suure arengu ning mulle kui valdavalt psühholoogilist draamat viljelevale lavastajale pakkus see palju võimalusi. Põhjendada esmapilgul ka kõige nurjatumate tegude ja tegelaste tagamaad, sobitada need ajaloolisse konteksti ja esitada ka üsna teaduskeskne tekst publikule mitte ainult mõistetava, vaid ka mõtlemapanevana – kõik see oli mulle lavastusprotsessis ülioluline.
Kui tugev oli seekord materjali vastupanu?
Sain alles proovide käigus aru, et olin materjali alahinnanud, kuigi mul ei tulnud kordagi ka tunnet, et ei saa selle keerulise näidendi lavastamisega hakkama. Meie trupp elas ja hingas juba esimesest proovist peale ühes rütmis: see tegi kogu protsessi lihtsamaks, isegi nauditavaks, tundsin, et õppisin proovide käigus palju rohkem, kui ehk oma seniste lavastuste puhul. Tahtsin, et sellel lavastusel oleks väga kindel lähtepunkt ja kontseptsioon – meie loos siis „inimene kui jumal” või pigem „inimene, kes mängib jumalat” –, ja ma arvan, et see tuli välja nii lavakujunduses, muusikalises kujunduses kui ka lavastuse ülesehituses. Järgisime tegelikult väga täpselt näidendi tekstijoonist, aga keskendusime seejuures just ikka ja jälle esitatavatele eetikaküsimustele.
Samas ei saa eitada, et „Eksperiment” on väga inglaslik näidend ja selle lavaletoomise juures oli kindlasti abi sellest, et elan selles riigis juba kümnendat aastat ning olen siinset ühiskonda, inglaste mõttemaailma ja ellusuhtumist väga palju just seestpoolt tundma õppinud. Kindlasti oli suureks abiks ka juba minu eelmise lavastuse juures sissetöötatud meeskond, ehk kunstnik ja helilooja. Nad inspireerisid mind rohkem, kui nad ise arvata oskavad.
Mida on briti teatrikriitikud lavastusest arvanud?
Briti kriitika võttis meid väga hästi vastu. Inglismaa arvustustes on levinud viie tärni süsteem, mille alusel teatrit, muusikat, kunsti jm hinnatakse, ja päris mitmed arvustajad hindasid lavastuse nelja tärni vääriliseks, mis on väga suur saavutus. Kõige rohkem rõõmustas mind aga just see, et peaaegu kõik kriitikud kiitsid meie trupi ansamblimängu. Selle saavutamine oli mulle juba esimesest proovinädalast saati üks eesmärke ning olen väga rahul, et see korda läks. Minu lavastatud „Eksperimendis” ei ole pea- ja kõrvalosi, on üsna võrdne rollijaotus, ja see, et trupp ka laval kokku kõlas, oli mulle selle lavastuse juures ehk üks suuremaid õnnestumisi.
Mis teater on The Lion & Unicorn Theatre, milline asend on sel Londoni teatripildis?
The Lion & Unicorn Theatre on Londonis üks hinnatumaid Off-West Endi teatreid, kus kombineeritakse oskuslikult nii uut dramaturgiat kui ka juba sissetöötatud teatritekste. Giant Olive Theatre Company, mis praegu seda teatrit juhib ja haldab, on käima pannud mitmeid uusi projekte, mida on ka kriitikud päris kõrgelt hinnanud. Nende senine suurim saavutus on sel suvel käima lükatud Gaia teatrifestival (The Gaea Theatre Festival), mille eesmärk on pakkuda platvormi just naisteatraalidele – näitekirjanikele, lavastajatele, kunstnikele jpt. See pälvis mitu Off-West Endi teatriauhinna nominatsiooni ja vägagi toetavat kriitikat. Praegu tegeleb Giant Olive’i juhtkond järgmise aasta Gaia festivali ettevalmistamisega ja kindlasti on nende uues programmis palju huvitavat.
Näitlejad valiti sinu lavastusse kahesaja kandideerinu seast. Kas selle taustal võib öelda, et eesti näitlejate enamasti turvaline tööelu on sellise konkurentsi kõrval puhas lust?
Eestis on näitlejad tööga paremini kindlustatud, aga see eeldab siiski ka seda, et näitlejal on kindel töökoht teatris või on ta teatri- ja filmitegijatele silma jäänud ja saab vabakutselisena piisavalt palju pakkumisi. Kuna nii Eestis kui ka mujal maailmas on siiski näitlejaid pigem liiga palju kui liiga vähe, siis on paratamatu, et konkurents on igal pool päris tihe. Londonis kindlasti tihedam kui Eestis, sest mastaap erineb niivõrd palju – ainuüksi Londonis on tuhandeid näitlejaid ja kõikvõimalikud teatrikoolid toodavad neid aina juurde. Nii ei maksa imestada, kui näitlejad on nõus tegema oma esimesed rollid päris tasuta, et üldse pildile saada, sest enamasti valitakse näitlejaid ikka selle põhjal, mida nad on professionaalses teatris või filmis varem teinud – ja millal teinud. See, et sul oli kolme aasta eest kusagil vägev roll ja pärast seda mitte midagi, just kasuks ei tule.
Inglise näitlejad tegelevad pidevalt ka enesearendamisega: õpivad eri stiilides tantse, laulmist, võitluskunste, ratsutamist, inglise dialekte jne. Jah, lavastajale on see mõnes mõttes luksus: rollidesse on võimalik valida just seda tüüpi näitlejad, keda neis tõesti näed. Aga näitleja elu on Inglismaal palju raskem: neil on küll tohutult võimalusi, aga ka palju pettumusi ning pinnale jäävad ainult kõige visamad ja tugevamad näitlejad.
Oled praegu selle teatri hooaja pealavastaja. Mida see amet endast kujutab?
„Eksperiment” oli selle hooaja pealavastus, mistõttu sain ka pealavastaja austava nimetuse. Aga see oli siiski ühekordne ja üheaastane projekt. Kuna olin lisaks lavastaja ametile ka kaasprodutsent, siis kestis kogu lavastuse ettevalmistamine veebruarist novembri keskpaigani. Mulle on küll juba tehtud pakkumine teha samas teatris ka järgmisel aastal midagi, aga praegu kaalun mitmeid võimalusi ja oma lõplikku jah-sõna pole neile veel andnud.
Kas on juba teada, kus ja millal valmib sinu järgmine lavastus?
Vabakutselise lavastaja elu sõltub tihtipeale pakkumistest ja uutest võimalustest. Nüüd, mil „Eksperimendi” aeg on läbi saanud, jõuan jälle teatritekste lugeda ja otsin uue lavastuse tarvis materjali. On mitmeid mõtteid ja ideid – nii Inglismaal kui ka Eestis –, aga paljud neist on kas läbirääkimise või läbimõtlemise seisus. Pealegi plaanin koos oma senise kunstniku ja heliloojaga luua siin Londonis päris uue teatritrupi, mille üksikasju hakkame lähiajal pikemalt arutama. Minu uus lavastus jõuab lavalaudadele tõenäoliselt järgmise aasta teises pooles, aga kindla valiku teen ilmselt alles lähima kuu-kahe jooksul. Eks elame, näeme.