Osalesin filmis just seepärast, et saata sõnum põhjakäinud inimestele, et muutumine on võimalik: saada kaineks ja tulla ühiskonda tagasi normaalse inimesena. Remsult oleks oodanud pigem toetust kui materdamist. Ja milleks reklaam, kui Emumäel on pileti hind püsinud muutumatuna kümme aastat: õpilane maksab kaks ja täiskasvanu viis Eesti krooni. Hämmastav, mis!? See ei ole olnud äriprojekt, rahajumala austatud kummardaja.

Heitnud Edvard Ojale ette terviku ebarahuldavat valdamist, libastub Olev Remsu nüüd ise, hakates filmiteema väliselt heast peast kiruma Eestimaa turismiobjekte. Minu ehitatud ja välisturistide hinnangul Euroopas ainulaadset kännumaja nimetab ta vusserdiseks. Sellesama, ka paljude nimekate kunstnike poolt kiidetud objekti tunnistab ta üheselt maitsetuse tipuks. Aamen!

Äkki meenus mulle Remsu aastatetagune ilkumine Toomas Uba aadressil ja sellele järgnenud skandaalid Urmas Otiga kuni kohtupingini välja. Kui ühe kaine mehe sees on nii palju kiledat kurjust, siis milline võiks ta olla veel joodikuna? Halvasti öeldud sõnad üksteisele. Solvavad, lahmivad artiklid. Õnneks ei ole võimalik seda valu mõõta. Tulemus oleks õõvastav.

Härra Remsu, mõtle sellele, kui Sa jälle justiitsministeeriumi ees ERSP piketil seisad! Seal on ju aega mõelda. Tuleta ka meelde Jeesuse kuulsat mäejutlust! Kasutada ära vahendina Salla inimesi Edvard Ojale isiklikul tasandil koha kättenäitamiseks ei ole oksüümoronlus, vaid triviaalne manipuleerimine. Kasutasin praegu meelega Remsu edevat sõnavara tema enda vastu.

Pean lugu ilusast eesti keelest, sellisest, mida õpetab Mari Tarand. Ah jaa, Remsu, kui mu nime veel kunagi kirjapildis kasutad, tee seda palun õigesti. Kirjanikule peaks see pisiasi olema jõukohane küll.