Siis on nii-öelda vahekiht, kus osalt omal soovil ja määramata ajaks, osalt „järjekorras” on ootamas kümme riiki. Nendest mõned võivad edaspidi kaaluda ka taganemist kolmandasse ringi, kuid enamik siiski peab agarasti plaani – või on lihtsalt leppinud kohustusega – liituda ühisraha kasutamisega. Potentsiaalse taandujana on traditsiooniliselt nähtud Suurbritanniat, kuid mõelgem ka näiteks Taani eelmise valitsuse valimiseelsele otsusele Schengenist ühepoolselt, kuigi ajutiselt, loobuda. Asjaolude kokkusattumisel võib ilmselt iga riik, kes ühisraha ei kasuta, migratsiooni, majanduse, kulukuse või muu argumendi tõttu saada ühel hetkel valitsuse, kes enam ei soovi ELis täisliikmena jätkata.
Ühisraha kasutajat seevastu iseloomustab ELiga ühtne vereringe, mistõttu nende eraldumist EList peaks ilmselt iga võimalik valitsus liiga tülikaks ja riskantseks ettevõtmiseks, olgu valitsus muidu nii euroskeptiline kui tahes. Euro ja vähemal määral ka Schengen on tegelikult need jupid EList, mida väärtustavad uued eurooplaste põlvkonnad ja mille hoidmise nimel nad on valmis taluma keskelt tulevat teatud trampimist rahvustunnetel, väljendugu need tunded siis soovis luua põlisrahvale olulisi eeliseid, rõhuda mõnd teist rahvusgruppi omas riigis või kas või tahtmises kodumaisel kapitalil põhinevaid ettevõtteid eelistada.
Idealistid ja tulusaajad
Euro ja Schengen on lihtsalt mugavad, need on umbes sama mõnusad nagu internet ja nutitelefon. Igaüks ei jaksa mõelda, et Euroopa tagab talle õigused ja vabadused, aga piiriületust ja valuutavahetust ei taha keegi. Eriti käib see nende kohta, kes inimõigusteta elu pole ise kunagi elanud. Kogu ELi-alane mõtlemine on paraku olnud laienemisperioodist peale vähem idealistlik ja rohkem tulude ja kulude keskne. Vanemad inimesed Kesk-Euroopas räägivad siiani EList kui idealistlikust projektist, asutajariikide kodanikud peavad uhkusega meeles, et nad on just asutajariigi kodanikud.
Neile on primaarne algidee ja nad taluvad selle nimel kogu seda tihedat majanduslikku integratsiooni, mille kasulikkusest nad mitte alati aru ei saa; näevad laienemist demokraatia levitamise projektina ning ohkavad, kui jutuks tulevad suured tulusiirded jõukamatelt riikidelt vaesematele. 2004. aastast liitunud riikides on tavateadvuses pigem positiivne see jõukuse ümberjaotamise aspekt ja selle nimel talutakse muid euroopalikke „veidrusi” nagu näiteks vähemuste ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olijate positiivne diskrimineerimine.
ELi-eelse ebastabiilsuse ununemine ja liidu laienemine itta on rõhuasetusi väga palju muutnud. Ma ei alahinda ELi kui siseturgu ja Eesti ainsat majandusliku edu tagatist. Olen tänulik maaelu arengutoetuste ning ühtekuuluvusfondide projektide üle ja märkan rõõmuga, et Eesti teadlased ei põlga keerukatele bürokraatianormidele vaatamata raamprogrammide vahendeid. Siiski ei pea ma ELi peamiselt majandusliiduks, mistõttu on mul hea meel tõdeda, et kui ELi toimimises esinebki tõrkeid, siis ei ole need seotud ELi põhiolemusega.
Minu igapäevatöö on tegeleda nende tõrgetega, mis esinevad ELi kui majandusliidu toimimises. Näiteid on igasuguseid, toon mõne killu. Nägin hiljaaegu üht ametiühinguliidrit. Silmad põlesid peas, kutsus rahvast kokku. Käskis jätta töö, võtta kaasa loosungid ja ummistada sissepääs tähtsasse eurohoonesse. Probleemi olemusest sain aru: sotsiaalsed garantiid vähenevad, võib-olla palgadki. Uurisin ääriveeri, millist lahendust ametiühingutegelane näeb. Pakkumine ei üllatanud tõtt-öelda: peab saama samamoodi kui seni ja kui liidrid vaid tahaksid, siis küllap ka saaks. Tuleb nad vaid tahtma sundida. See mees polnud kreeklane, oli lihtsalt eurooplane, nii nagu neid on siin leidunud juba paar-kolm põlve. Harjunud, et kui kõvasti kisada, siis ikka saab. Kõike. Ka raha.
Tuli jutuks hea kolleegiga Kreekast, et mis siis nüüd ikkagi saab. Tema arvas, et kuskilt tuleb raha leida. Mina pakkusin, et seda nüüd küll, aga üksiti võiks ju proovida sisemist kulutaset alandada, et Kreeka majandus oleks jälle konkurentsivõimeline. Tema kohkus ära: mis niimoodi majandusest saab, stimuleerida oleks ikka vaja. Vastasin, et stimuleerimisena võib ju ka konkurentsivõime tõstmist vaadelda. Me ei saanudki teineteisest aru ja jätsime selle jutu.
Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika mõju uurijad väidavad, et piim olla ELis kaks korda kallim kui maailmaturul, kuigi toetust saavad nii lehmad isiklikult kui ka murukamar, kus nad söövad. Jätkuvalt väidavad kõik tootjate ja töötlejate organisatsioonid veendunult, et põllumajanduspoliitika aitab hindu tarbijale sobival tasemel hoida. ELis eksisteerib teoreetiliselt kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine. Praktikas võidavad riigihanke pea igal pool „omad”, ettevõtte asutamine teises riigis või ka töövõtjana tööle siirdumine teise riiki tähendab tohutut paberiajamist, mille käigus kindlasti põrkutakse ka ületamatute takistustega – tavaliselt tingituna kahe riigi regulatsioonide erisusest. Üle piiri arsti juurde minekuks on ikka veel enamasti vaja kodumaise haigekassa eelluba.
ELi tugiraha voolas Ida-Euroopasse majanduse kiire kasvu ja suure tööhõive ajajärgul. Selle kasutamist ei olnud võimalik edasi lükata ja seetõttu andis see oma panuse inflatsiooni kiirenemisse. Mõned vanemad liikmesriigid, kuhu liidueelarve vahendite pealevool laienemisjärgselt vähenes, jätkasid sama kulutamispoliitikat omast eelarvest, et hoida üleval ehitussektorit. Kuna riigid enam laenu ei saa, tahab Euroopa komisjon astuda ise ekspansiivse eelarvekasvu teele: näiteks näeb uus supertranspordikava aastani 2030 ette ülisuuri projektivõlakirjade mahtusid ja vihjeid on tehtud ka garantiiskeemidele. Avaliku sektori mulli asemele astub – just praegu, järgmise finantsperspektiiviga – liiduline ülekulutamismull.
Kõik need killud on suured ja olulised tõrked, mis takistavad ELi realiseerimast oma lubadust muutuda kõige konkurentsivõimelisemaks, innovaatilisemaks ja vabamaks majanduspiirkonnaks maailmas. Õnneks ükski neist tõrgetest ei viita sellele, et EL ei ole enam huvitatud arendama oma põhilist ideoloogilist eesmärki: riikide, ettevõtete ja üksikisikute põhiõiguste ja vabaduse kaitsmist. Üks lihtne võimalus ELi tulevikku ennustada ongi öelda, et hoitakse vaid seda, mis toimib, ja unustatakse utoopiad edukast, kuid detailideni reguleeritud majanduspiirkonnast, mille sees toimub pidev ümberjaotamine neilt, kelle mudel teatud perioodil on osutunud edukamaks, nendele, kelle arvelt see edu tuli.
Administratiivse ümberjaotamise võimatus
Ümberjaotamine administratiivse mehhanismiga takerdub nagunii rahvaste soovimatuse otsa oma rahvuslikku rikkust kellegagi jagada. Ümberjaotamine turumehhanismide kaudu ei toimi samuti, sest riigid ei lase turul oma otsuseid täide viia. Administratiivse ümberjaotamise võimatust illustreerib ilmekalt fakt, et saksa rahvas, kes on finantskriisi tõttu taskusse pannud miljardid eurod tulu, kuna nende riigi kulud laenu teenindamisele on väga väikesed, pluss täiendav tulu nõrgema euro tõttu võimsamast ekspordist, ei ole sugugi valmis seda sülle langenud rikkust EFSFi ja ESMi kaudu üle andma nendele, kes eurot nõrgana või Saksa võlakirja intressi madalana hoiavad – nendele, kes on praegusel hetkel konkurentsis alla jäänud, sest pole suutnud ühtse valuutaruumiga kohaneda.
Näide, kuidas turumehhanismi kaudu ümberjaotamist ei ole samuti lastud toimuda, on Kreeka pinnalhoidmine. Kreeka pankrot oleks ehk riivanud Saksamaa panku ja pensionifonde, kuid viinud Kreeka konkurentsivõime kiirele taastumisele: üldine kulutase selles riigis võinuks juba tänaseks olla langenud nii madalale, et ettevõtted tahaksid tegevust naaberpiirkondadest, näiteks Saksa- või Prantsusmaalt, Kreekasse üle viia. Ignoreerin praegu meelega tööjõu kvaliteedi küsimust, kuid selge on, et kui turg saab vabalt määrata tööjõu hinn
a, leidub maailmas majandamist ka madalama kvaliteediga ja madalama hinnaga tööjõule, juhul kui see tööjõud asub riigis, mis võimaldab mõistlikku ettevõtlust. Pean silmas õigusriiki ja madalat korruptsioonitaset, need on ilmselt miinimumnõuded välisinvesteeringute püüdmiseks.
Võimalik, et pankroti korral oleks Kreeka konkurentsivõime taastunud isegi sellise määrani, et nad oleksid võinud näiteks Eestiga konkureerida: Eestis on III kvartali majanduskasv 2011. aastal tänu nõrgale eurole ja meie veelgi nõrgemale palgatasemele ligi 8%. Kui kreeklaste keskmine palk avalikus sektoris oleks langenud pankroti tõttu tasemele, kus on Eesti keskmine palk – umbes sinna, kus täna jõuga hoitakse veel Kreeka miinimumi –, siis oleks Kreeka erasektor saanud samuti palku allapoole korrigeerida ja Kreeka majanduse konkurentsivõime oleks tänaseks palju parem. Oleks saavutatud midagi, mida XX sajandi II poole poliitikud ei usu: majanduse stimuleerimine riigi kulude alandamise, mitte kasvatamisega.
Niisiis ei ole euroalal ega tervel liidul meetmeid, kuidas tekkinud tasakaaluprobleeme kiiresti lahendada või laheneda lasta. Et piirkondadevahelised tasakaalustamatused tekivad aeg-ajalt ikka, siis jagavad turud perioodiliste kataklüsmide tulemusena ka edaspidi ise jõukust ümber vastavalt hetkeemotsioonile. Piisavalt tugevate võngete nahka võib minna ka Euroopa üldine idealistlik ühiskonnamudel, arvestamine piirkonna teiste riikidega ja isegi komme üksteisega mitte sõdida. Esmalt annab järele nii-öelda vahevöönd: EList lahkub Ühendkuningriik, seejärel otsustavad mõned EFTA rigiid, et neile pole enam kasulik nii tihe koostöö ELiga, mille säilitamiseks tuleb teatavasti arvestada mõningase liidubürokraatiaga.
Et seda ei juhtuks, peab EL püüdma kõrvaldada tõrked selles ühistöös, mis on juba kokku lepitud – kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine –, ning jätma ülejäänu ikkagi turujõududele lahata. Turgudele on omane emotsionaalsus ja kiired, vahel põhjendamata reaktsioonid, kuid lühiajaliste usalduskriiside vastu, millest on lihtne väljuda, saab ennast praeguseks loodud Euroopa Keskpanga ja ESMi mehhanismide abil hästi kaitsta. Struktuursed probleemid jääksid aga siiski turu meelevalda – siin ei suudeta ümberjaotamiskokkuleppeid pikalt hoida. Aeg-ajalt peavad need, kelle riigis töökorraldus lonkab, kelle tootlikkus jääb alla palgatasemele, läbima kriisi, miskaudu neist saavad jälle konkurentsivõimelised riigid. See, mis on kriisi põhjustaja ja mis on lahendus, võib iga kord kahtlemata erineda, oluline on vaid õppida tundma lühiajalise usalduskriisi ja struktuurse kriisi erisusi, misjärel saab valida kas tegutsemise või sellest hoidumise. Selle mudeli järgi oleks Kreeka puhul pankrot saabunud siis, kui esimene päästeplaan enam ei pidanud. Iirimaa aga oleks ikkagi saanud välja aidata, sest neil pole tarvis olnud korduvat abi, esmaabist piisas – järelikult ei olnud probleemid kroonilised, sisemine kohandumine toimib edukalt. ELi neid mehhanisme, mis tagavad isikuvabaduse, riikide vastastikuse austuse ja usalduse – peenelt öeldes põhiväärtused –, tuleks aga tugevdada arvestusega, et need peaksid vastu majanduse murdepunktides.
Kahjuks pole eelkirjeldatu üldsegi ainus tõenäoline kohanemisstsenaarium. Arvatavasti on see isegi palju vähem tõenäoline kui see, et Saksamaa nõustub muutma üht ELi toimimispõhimõtet, mille järgi pankrotis riike otseste tulusiirete abil välja ei aidata. Selle artikli ilmumise ajaks võivad arengud Itaalias olla jõudnud isegi sinnani, et Euroopa Keskpank on võtnud viimse laenuandja rolli. Tänaseni on Saksamaa sellele vastu seisnud, kuid Itaalia pankrot sarnaneb palju rohkem euroala lõpu stsenaariumiga kui Kreeka, Iirimaa või Portugali pankrot. Euros laenamine on liikmesriikidele praegu tegelikult nagu välisvaluutas laenamine – tagasimaksetel, tõsi, puudub valuutarisk, kuid loota eurot emiteeriva Keskpanga rollile viimse laenuandjana jällegi ei saa. Kui see tõrge rahaliidu toimimisest kaob, siis on euro kahtlemata hetkel päästetud, kuid absoluutselt kõik eurot kasutavad inimesed maksavad selle eest isiklikult – euro arvatavasti nõrgeneb märgatavalt teiste suurte valuutade suhtes ja kiireneb inflatsioon.
Sellise Keskpangaga, kes päästab aeg-ajalt automaatselt riike nende endi rumaluse küüsist, ei pruugi paljud euroala riigid pikas perspektiivis leppida, sest ülekulutajad muudavad oma käitumisega finantskeskkonda ka teiste jaoks. Halvimal juhul kaotab igasugune finantsdistsipliin oma mõtte ja hakatakse võidu laristama. Kardan, et see hetkel kindlat leevendust pakkuv lahendus oleks kokkuvõttes halvem. Praegu säilib lootus, et eksimise ja õppimise toel harjuvadki Euroopa riikide poliitikud majanduslikke võimalusi arvesse võtma, kui nad riigi kulude kasvu kaaluvad. Abivalmis Keskpanga variandi kestlikkust on raske uskuda ja sel juhul tuleks tõesti prognoosida euroala kiiret lagunemist.
Esmalt aheneb eurotsoon. See oleks Eestile oluline hetk seepärast, et ahenenud eurotsooni ei pruugita Eestit arvata sugugi automaatselt – puudub meil ju AAA-reiting. Loodetavasti on suur osa meie diplomaatilist võimekust juba praegu suunatud Eesti jätkamise tagamisele ka ahenenud eurotsoonis. Kitsam eurotsoon integreerub tihedamini, kuid seejuures jääb unarusse nelja põhivabaduse süvendamine kogu ELi tasandil. Ühisturg võib hääbuda kas eemaldujate tõttu või lihtsal jõustamisraskuste pärast. Sel juhul jääb vaid loota, et kohanemine on pikk, aeglane ja järskude vapustusteta: EL ei lõhke pauguga, vaid mandub tasapisi selliseks ÜRO tüüpi vähese praktilise mõjuga organisatsiooniks.