Majanduslikud aspektid ei tohiks selles retoorikas liigset tähelepanu saada. Nagunii serveeritakse rahajanus kunstide valdkondadele loomemajanduse ideed nagu ELi abipaketti Kreekale, mis kohe-kohe hädad leevendab. Eksport, tõsi, on meie riigi majanduse kõige porisemast ajast üle vedanud, kuid see ei tee sellest veel imerohtu kõigi riigi valdkondade rahakitsikuse leevendamiseks.
Muret teeb, et viimasel ajal on siit-sealt tulnud mõtteavaldusi, justkui peaks meie kunstide põhiline rahastamiskanal – Eesti Kultuurkapital – avama oma rahakanalid just loomemajanduse ja ekspordi argumente arvestades. Ehk siis: tühja nendest professionaalsetest oskustest ja esteetilisest kvaliteedist, majanduslik potentsiaal ja müügiedu on see, mis kulka komisjoni kriteeriumiks peaks olema. Õige on muidugi küll, et tühjale saalile kontserti teha pole mõtet ei siin- ega seal pool piiri. Just seda, teisest äärmusest juttu on ju aastaid ka kuuldud: kontserdikorraldajale oleks justkui esmatähtis kodumaistele muusikutele võimalikult palju esinemisi (loe: tööd) anda ja teisejärguline see, kas on ka publikut saalis seda ilu nautimas. Poleks siiski uskunud, et kommertsialiseerimise magnet arusaamade pendli nii kiirelt teise äärmusesse veab ja tööhõive jutt asendub kohustusliku müügiedu argumentidega. Kultuurkapital on meil ikka eesmärgiga toetada kunstide ja rahvakultuuri arengut eelkõige nendes valdkondades tegutsevate loovisikute ja kollektiivide tegevuse kaudu. Jäägu majanduse elavdamise ja ekspordi tarvis ikka majanduspoliitilised hoovad, mis on kulka omade kõrval hiigelmõõtu.
Kultuuriekspordi (just majanduslikus mõttes) eelisarendamise kaitseks on sageli toodud säravaid näiteid ühest või teisest riigist. Küll peaksime me ühtede arust eeskuju võtma Rootsist ja ABB Ast (jättes eneselt küsimata, kus need meie Andressonid ja Ulvaeused on), küll on teised kindlad, et mõne eesti helilooja kodumaja on kultuuriturismi seisukohast pea samasuguse potentsiaaliga kui Mozarti oma Salzburgis. Viimasega seoses meenub, et kuu tagasi ühel konverentsil Mozarti 2006. aasta pidustuste korralduskomisjoni direktori Franz Patayga kohtudes rääkis ta, kuidas tol juubeliaastal kasvas hüppeliselt niigi populaarsete Mozartkugelite müük. EASis võiks ju siis juba uut meedet planeerida puhuks, kui keegi tuleb välja Tüüri trühvlite, Pärdi pastilaa või Tormise tropsiga. Ainult et mis on sellel kõigel helikunstiga pistmist?
Meie kunstide välistutvustuse vundament on pikaajaline töö, mille käigus tekivad suhted. Kirjutasin libamisi sellest juba esimesel vaatluskorral, kui rõhutasin, et mitte kõik ei ole kultuurikorralduses õppimisega omandatav. Mitte et loengutel ja praktikatel midagi viga oleks. Oh ei. See, et meil tegeldakse teadlikult noorte korraldajate koolitamise ja nende välispraktikaga, on kiiduväärt. Selle juures on mul aga pisuke kahtlus, et kui ettevõtluse toetajad paari-kolme aasta pärast küsivad, kus on siis see muusikaekspordi müüginäitajate (kontserdireisid, CDd jms) kasv, mille need koolitatud tagama peaksid, pole ilmselt midagi märkimisväärset ette näidata. Tagajärjeks võib olla umbusaldus – kogu valdkonna vastu.
Kontserdikorraldus piiri taga on komplitseeritud ja paljude koostööd nõudev tegevus. Juhul kui muidugi lihtviisiliselt mitte kogu tegevus siitpoolt kinni maksta, mida aeg-ajalt ka kindlasti teha tuleb (nt meie muusikakollektiivide kontserdid mitmes Euroopa riigis „Eesti Vabariik 90” raames, olid valitsuse erirahastusel).
Selles koostöös on oluline ka interpreedi kaasosalus ja seda mitte ainult muusikuna laval. Esiteks valmisolek. Minu kogemus on, et üsna vähe on väljastpoolt pakutavat „tule ja esita, mida tahad” varianti. Pigem kalduvad korraldajad ette andma kava või vähemasti suuna, millel interpreet peaks püsima. Meie muusikuid võib selles osas enamasti kiita: valmisolek kaasa mõelda ja tulla on olemas. Teine ja juba keerulisem probleem on mõistagi honorariküsimus. Mitte iga kontsert, mis toimub välisriigis, pole ilmtingimata seal ka honorariga kaetud ning üsna sageli juhtub, et vaatamata kõlavale linna ja saali nimele lähtub interpreetide rahastamine ikka siitsamast kultuurkapitalist või kultuuriministeeriumi programmist. Seega pole rahalises mõttes vahet, kus kontsert antakse. Seda korraldaja poolt vaadates. Interpreedi vaade kisub sageli sinna, et kui esinemine on Riias, Helsingis, Moskvas või mõnes veel kaugemas keskuses, siis peaks ilmtingimata Tallinnas sama kavaga saadava kontserdihonorari kahe või kolmega korrutama. Välismaa ju ikkagi. Korraldaja finantskoormuse ja pingete vältimise osas aitab tavaliselt tagamaade selgitus. Olen oma praktikas kohanud vaid ühte juhtumit, kui interpreet jäi välismaise kontserdi puhul oma kõrgendatud nõudmiste juurde ja naaberriigi lavale läks teine, vähemasti sama kvaliteediga, kuid olukorda mõistev muusik.