Mikk Freiberg, Energia jäävuse seadus. anna hints

Näitus “Depressioon” Rael Arteli galeriis Tartus kuni 4. II.  

Kes seda mäletab, millest see kõik täpselt algas, aga põlevkivi teema põletab. Sündmused akumuleeruvad: põlevkivikonverents 19. I rahvusraamatukogus, sellele eelnenud põlevkivikoosolek ja pöördumise koostamine NO-teatris möödunud aasta lõpul. Kui ajas veel tagasi minna, siis roheliste partei asutamine, veel enne seda elektrimajanduse arengukava kinnitamine kuni aastani 2015… ja arvutud artiklid nii ühtede kui teiste argumentide kaitseks. Põhilisteks vaidlusküsimusteks on kujunenud Eesti vajadus tuumajaama järele, teised alternatiivenergiaallikad ning põlevkivi kaevandamise maht.

Teemaga on suhestunud ka noored kunstnikud. Kuus Eesti kunstiakadeemia magistranti külastas Jüri Ojaveri õpitoa raames Ida-Virumaad. Vaataja ette on toodud emotsiooni poolest depressiivne kooslus, mis on hästi kohanenud galerii keldriruumide läppunud õhu ja klaustrofoobiliselt kitsaste ruumidega. Kunstnikud on kaevunud põlevkivikaevandamise majanduslikesse ja sotsiaalsetesse tagamaadesse, igaüks vastavalt oma võimalustele, kättejuhtunud/väljakaevatud infole / retkedel tekkinud emotsiooni tugevusele. Ja selle tulemid on erineva süvenemisastmega üllitised, mille töömeetodiks võib ilmselt nimetada kunstilist uurimust (ehk inglise keeles artistic research). Nimetatud meetodi puhul jääb tihtipeale küsitavaks, mis on vahet halval ajakirjandusel ja kunstilisel uurimusel, kuna vaid ühe poole ärakuulamine ning järelduste tegemine enne sisulist uurimist võib viidata tõepoolest uurimuse kunstipärasusele. Vormilisest küljest vabandab sellise sildi taha pugemine tihtipeale halba kaamerakasutust või liiga väikses kirjas tekstipuru, mida galeriis näidatakse. Mõnedel harvadel juhtudel, mis siis, tõsi küll, on justkui selle töömeetodi võimaluste kinnituseks, suudab kunstiline uurimus end õigustada. Kuigi näitusel viibides jäi mulje, et mõned tööd tollel näitusel mõjuvad pisut ebaadekvaatsena, st kunstnik on ilmselt liiga vähesest taustinfost ja liiga nõrgast emotsioonist tuletanud niisuguse suurusega väite, mida lähteandmed ei võimalda. Esmapilgul tundub, et rõhk sellel näitusel on teabel. Praeguseks olen jõudnud aga järeldusele, et rõhk on siiski infost tuletatud emotsioonil.

Ennast põlevkiviga seotud teemadega kurssi viinud, põrkusin enesestmõistetavale tõdemusele, et erinevate huvigruppide väited ja ka nende tõestuseks toodud argumendid on veenvad. (Kannan ise siiski rohelisi prille, mistõttu veenavad ühe poole argumendid mind teistest siiski enam.) Samas ei leidnud ma võimalust ühtegi väidet kontrollida, kuna ei ole ise proovinud kasutusele võtta tuulegeneraatorit ega töötanud Eesti Energias, riigikogus, Eestimaa Looduse Fondis, õppinud TPIs, kuulunud ei keskmisse, rohelisse ega muusse erakonda jne. Seega ei ole mul ligipääsu siseringiinfole, mis laseks mul energeetikaküsimustes otsuseid langetada muul viisil, kui vaid toetudes eespool nimetatud ja teistele allikatele ehk tekstidele, statistikale, isikutele. Üsna suure tõenäosusega (mille kontrollimiseks mul ei ole vahendeid) evin põlevkivi osas samasugust potentsiaalset ligipääsu infole nagu “Depressiooni”  näitusel osalevad noored. Seetõttu mõjub veenvamalt töö, kus kunstnik ei püüa väita rohkem, kui tema käes olev info reaalselt võimaldab. Laura Pählapuu ja Siiri Taimla video “Depressiooniala Olev Elm” on näide sellest, kuidas ühe persooni portree võib anda rohkem emotsiooni ja infot kui mis tahes üldistused. See on kaevanduspiirkonnas elava Olev Elmi portree: ta ei tööta Eesti Energias ning on ehk seetõttu kaamera eest veidi avameelsem…

“Depressioon” on näitus, mille puhul on suureks abiks galerii valvur, kelle nimi jäägu mainimata, kuid kes on tegelikult oluline osa näitusest. Olles ise Ida-Virumaalt ning tundes hästi sealseid olusid, võib ta lähemalt tutvustada nii näitust kui ka sellest väljapoole jäävat. Sest selgitavaid kommentaare läheb vaja nii mõnegi töö puhul. See ei ole küsimus näiteks Laura Pählapuu töö “Hukkunud kaevurite memoriaal” puhul, kus pealkiri annab vajaliku taustinfo. Hukkunud kaevurid ja nende töötingimused on teema, millest põlevkivi puhul harilikult mööda minnakse.

Mitmed kunstnikud on lähenenud teemale otseselt põlevkivist kui materjalist lähtuvalt: Laura Pählapuu “Hukkunud kaevurite memoriaal” kujutab endast joonistusi kaevuritest, mis saavad nähtavaks tänu elektripirnide abil tekitatud vastuvalgusele. Kristo Tali “85%” ei saa vältida, kuna uksepakule asetatud kast põlevkivi aherainega kandub külastajate jalge abil laiali kogu ruumi – jäljed on vältimatud… Tõnu Narro “Rikas maa, parem palk” on  (kivi?)söega joonistatud plakatite seeria, kus kasutatud sotsialistlikust plakatikultuurist tuttavaid koode.

Nii põlevkivi materjalina kasutamine kui ka valmisloosungite ümberpööramine on selle näituse kontekstis igati põhjendatud. Samas tuletab see pisut otsene, pelgalt materjalis või loosungis kinni olev seos meelde Savisaare pilte, mille sisutühjus võimaldab nendega teha ükskõik mida ning on seega kujunenud justkui “hõlpsaks viisiks teha poliitilist kunsti”. Sellega võrreldes on  Siiri Taimla videos “Igapäevane plahvatus” läinud keerukamat tausta uurimise teed ning jõudnud mitmete allikate abiga üsna rariteetse materjalini. Ta toob vaatajani videolindile jäädvustatud lõhkamisi, mida tehakse selleks, et põlevkivi leiukohale kiiremini ligi pääseda. Vaheldumisi lõhkamisega näeme mustvalgel ekraanil halastamatuid andmeid põlevkivi kaevandamise mahu suurendamise otsuste ning endiste kaevandusalade statistika kohta. Kui materjal on suurelt silme ees, siis mõjub see ikka teisiti kui teadvuse tagatuppa trügituna.

Alina Korsmiku heliinstallatsioon “Kaja” ning  Mikk Freibergi, Kristo Tali ja Tõnu Narro video “Idiotismus” on läinud muljelisemat rada ning töötavad puhtalt emotsioonil. Korsmiku “Kaja” moodustab tervikliku helitausta kogu näitusele ning otsesemalt Laura Pählapuu “Hukkunud kaevurite memoriaalile”, olles nii selle koosluse sidusaineks. Freibergi/Narro/Tali video, mis segab kokku kaevuri pilgu kaevandusele, korduva lausekatke ning teatud sümboolsed kujundid, on kõige küsitavam töö näitusel. Mulle olekski jäänud segaseks, kas kunstnikud on ehk Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis kogemata kaamera tööle unustanud, kui eespool nimetatud tänuväärne valvur poleks maininud, et töö pealkirjaks pidi saama “Kaevuri unenägu”. See olemata jäänud pealkiri asetas töö tegelikult omale kohale.

Näitusel kaetud pidulik laud põlevkivi töötlemise jääkidega  (Mikk Freiberg, “Energia jäävuse seadus”) on hea mõtlemisaine. Iseasi küll, kas sellele näitusele satub vaataja, kes pole nendele teemadele varem mõelnud (ning kui mõtles, siis mida muutis see näitus?). Infot on küll palju, kuid domineerima jääb siiski emotsioon.

Paratamatu ebaadekvaatsus ning samas põletav vajadus võtta seisukoht jätavad õhku küsimused: “Kuidas hinnata tegelikku energeetikaolukorda?” ning  “Kuidas aru saada statistikast ning huvipoolte kallutatusest?”.