Kõige suuremad teened Islandi filmielu edendamisel on kolmandal vanameistril. Friðrik Thór Friðriksson on autodidaktist filmientusiast, kelle algatusel loodi 1974. aastal Islandi esimene filmiklubi, ta oli juba 1980. aastal riigi ainsa filmiajakirja Kvikmyndablaðið asutaja ja esimene peatoimetaja. 1978. aastal aitas Friðriksson saksa kolleegi Wim Wendersi toetusel käivitada Reykjavíki filmifestivali (oli esialgu ühtlasi selle direktoriks). Umbes samal ajal alustas tööd filmikompanii Icelandic Film Corporation, mis on väidetavasti seotud iga uue Islandi filmiprojekti tootmisega. Kuni 1987. aastani tegi Friðriksson dokumentaale ja eksperimentaalfilme, millest ehk olulisim on „Rock Reykjavíkis” (1982), kus debüteeris tulevane megastaar Björk. Peaaegu kõik tema filmilavastused on linastunud ka PÖFFil. Seal on leitud Wim Wendersi, Theo Angelopoulose ja Jim Jarmuschi loomingu mõjutusi. Poolautobiograafilisnostalgilist retrofilmi „Filmipäevad” (1994) aga peetakse Federico Fellini „Amarcordi” ja Giuseppe Tornatore „Cinema Paradiso” Islandi variandiks.

Kormákur debüteeris Friðrikssoni filmis

Mõnevõrra noorematest islandi filmiloojatest on kõige rohkem saavutanud 45aastane Baltasar Kormákur, kelle hispaanlasest isa on saareriigis hinnatud maalikunstnik Baltasar Sabater. Oma viienda filmitöö näitlejana tegi ta Friðrik Thór Friðrikssoni allegoorilises tragikomöödias „Kuradi saar” (1996), mis jutustab elust 1950. aastate Reykjavíki slummis Camp Thule. USA sõjaväelaste endistes barakkides ja kaitserajatistes leiavad ajutise eluaseme sajad vaesed, kes tol raskel ajal olid parema elu lootuses pealinna tulnud. Kormákur mängib filmis punkriasukate isehakanud kuningat Baddit. Keskne roll (Óli Beatle) oli tal ka Friðrikssoni draamas „Universumi inglid” (2000), mida on nimetatud „Lennuks üle käopesa” islandi moodi.

Islandi draamaakadeemia lõpetanud Baltasar Kormákur on lisaks näitlemisele lavastanud vähemalt tosinkond teatrietendust nii kodu- kui ka välismaal: muusikale ja draamasid. Filmirežissöörina debüteeris ta musta komöödia sugemetega minimalistliku draamaga „101 Reykjavík” (2000). 30. eluaastale läheneva Hlynuri seksuaalsed impulsid lähevad täiesti sassi, kui ta avastab, et flamenco õpetaja, kellega ta oli äsja voodit jaganud, on juhtumisi tema ema lesbiarmuke ning ootab võib-olla tema last. „101 Reykjavík”, mis on perekonnaidüll islandi moodi, piilub Islandi pealinna hoogsa ööelu eesriide taha ning leiab eest vastupandamatu, segadusse ajava ja sageli lõbusa seksuaalse maailma. Hlynur, kes elab oma ema turvalises kodus, pole kunagi tundnud sundi riskida ja minna teisele poole oma väikese maailma piire. Tema harvad ekskursioonid arvuti juurest välismaailma piirduvad lähiümbrusega, mida tähistatakse postiindeksiga „101 Reykjavík”. Püüdes iga hinna eest täiskasvanuks saamisele vastu seista, leiab noor mees üpris ruttu, et elul on temaga teised plaanid. Temperamentse Lola rollis oli hispaania ekraanidiiva Victoria Abril. Preemiaid on film võitnud eelkõige Põhjamaade filmidele pühendatud festivalidel.

Tänaseks on Kormákur lavastanud seitse mängufilmi. PÖFFil Tallinnas on linastunud tema „Meri” („Hafid”, 2002) ja „Valgete ööde pulmad” („Brudguminn”, 2008). „Meri”, tundeküllane draama vana ja mõjuka Thórduri ning tema suguseltsi viimasest kokkusaamisest väikeses kalurikülas, pälvis kaheksa omamaist Edda filmiauhinda. Seevastu seitsme Eddaga tunnustatud „Valgete ööde pulmad”, tšehhovlik draama ühest keskeakriisis vaevlevast ülikooliprofessorist, on Kormákuri sõnutsi film õnnest ja oma tee leidmisest. Tunnustust on leidnud ka krimidraama „Myrin” (2007), ekraaniteos võitis Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil Kristallgloobuse.

Seejärel sai Baltasar Kormákurist veelgi rahvusvahelisem mees. 2008. aastal oli tal peaosa (Kristófer) tempokas põnevikus „Reykjavík– Rotterdam”. See osutus piisavalt edukaks ning islandlasele pakuti võimalust lavastada Hollywoodis menufilmi ameerikalik versioon „Salakaup” („Contraband”, staariks näitleja Mark Wahlberg). USA esilinastus on planeeritud 2012. aasta 13. jaanuarile. Enne „Salakaupa” valmis Kormákuril Ühendriikides psühholoogiline põnevusdraama „Viimase hingetõmbeni” („Inhale”, 2010, alternatiivpealkirjaga „Run for Her Life”), peaosades Dermot Mulroney, Diana Kruger, Sam Shepard ja Jordi Molla. Teema on võrdlemisi intrigeeriv. Mida teha, kui sinu väikese tütre elu võib päästa üksnes õigeaegne kopsuoperatsioon? Selleks sobiva illegaalse elundidoonori leidmine võib osutuda aga märksa eluohtlikumaks, kulukamaks ja kahtlasema värvinguga sahkermahkriks, kuna saamahimulisi leidub nii siin- kui sealpool riigipiiri.