VALGUTA

Valge ristikhein õitseb, pead paitavad mahedad õhud,
päikese verevad käed lõõmavad nurmede peal.
Kõndinud Enno kord lapsena siin, meel unistushaige,
üks teine tõelus tal sees, kangastuskardinad ees.
Muinasjutt käib oma rada, ajades möödunu jälgi,
täita et aegade rüpp, sündmuste meega kärg.
Videvik kiviga visata, nõiduslik ehavärv lahtub,
kinni on kadunus mets, õhtune valendab tee.
Kõrtsitoa ukse pealt isa pilguga põngerjat saadab,
mõtleb, mis Ernstist saab, poeg liiga tundlik ja hell.

VÄÄRTUSED

Suvi käes, tatranurm roosatab, pärnapuu magusalt lõhnab,
pilvedealune päev sõbralik, sumbe ja soe.
Öösel möödunud torm, maha keerispea, meetaime, löönud,
ära ei tõmba drenaaž äikesevihmade vett.
Kaputjalg püherdab mõnuga, kabjaraud välgatab õhus:
olemasolu on rõõm! Kirgastu sinagi, mees.

MARUSTUVAS ÖÖTUULES

Mis tundus võimatu, nüüd on äkitselt pelutav tõelus:
taevas mulgikuubmust saab ümber vereva vöö!
Tungivalt tunnistab tuli: kättemaks, maatasa saagu
kõik, mis rohust või puust, lehvigu, laiugu leek!
Nii tontlik õnnetus öine, kui kadakas, kibuvits lõõmab,
põlengus tuhastub mets, lindegi lämmatab ving!
Hädalist toeta sa meeleoluga, pilguga, kaeva
maa seest välja talent, kingi sest osa, kui võid.