Maria Veretenina debüüt Soome RO laval on vaatamata Ksenja väikesele rollile märkimisväärne. Veretenina on heas vokaalses vormis, tema kaunis hääl kannab üle orkestri. Ta näeb laval ilus välja, tema mäng on loomulik ja sulandub hästi teiste artistidega.
Teist aastat Soome RO solistikoolituses Koit Soasepp debüteeris äärmiselt nõudlikus munk Pimeni osas. Partii on noorele lauljale kõva pähkel: Pimeni pikk monoloog hõlmab bassi kõige madalamaid noote, samas „istuvad” teatud lõigud jällegi kõrgel passaggio’l (üleminekunootidel), mis ei ole laulja seisukohast sugugi mugavad. Soasepa kiituseks tuleb öelda, et ta tuli rolliga ülihästi toime; mõjuv oli tema dialoog Matti Salmisega (Boriss). Soasepa hääl on kandev, igati sobilik suurde saali, tämber kaunikõlaline, mahlakas ja sügav. Tema vene keel oli (erinevalt mitmest teisest solistist) täiesti laitmatu ja ümberkehastumisvõime märkimisväärne.
Teistest osatäitjatest kuulub minu eriline poolehoid Grigori Otrepjevit (Vale-Dmitri) kehastanud Mika Pohjonenile. Lauljal on ilus, tugev hääl, tenori kõrged noodid kõlavad uhkelt, volüümikalt, samas näilise kergusega. Alles kaheksa aastat tagasi laulis Pohjonen ooperikooris, kuid tema häälelised ja artistlikud omadused on ta tõstnud teenitult Kansallisooppera solistide hulka.
Marina Mnišeki rollis astus üles Anna-Liisa Jakobsson, kes selle aastaga lõpetab oma pika ja mitmekülgse lauljakarjääri. Tsaari poja Fjodori osa täidab Riikka Rantanen, kellele see roll sobib ülimalt hästi. Vassili Šuiskit laulis Jorma Silvasti. (Varasematest lavastustest kerkib silme ette Seppo Ruohoneni loodud salakavala Šuiski ere karakter.) Bojaari osas aga võib kuulda meie, samuti Ryhäneni juures magistrantuuri lõpetanud Roland Liivi (praegune sealse ooperikoori tenorirühma solist).
Emotsionaalsest seisukohast on lavastus mõjuv: hea orkester, suured ja võimsad massistseenid. Seda lavastust saab Helsingis näha veel 19. novembril.
Mul on siiralt kahju, et seekord pole võimalust nimiosas üles astuda Jaakko Ryhänenil. Boriss Godunov on igati tema roll: olen tema Godunovi kuulnud Kansallisooppera laval 1997. aastal; muide, Pimeni osas astus toona väärikalt üles meie tunnustatud bass Mati Palm. Samuti säras Ryhänen nimiosas 2005. aastal. Ryhäneni vokaalne vorm on eale vaatamata siiani laitmatu – laulis ta ju suvel Savonlinna ooperifestivalil Wagneri „Lohengrinis” võimsalt saksa kuningat Heinrich von Voglerit kõrvuti Metropolitan Opera solistide Amber Wagneri (Elsa) ja Richard Crawleyga (Lohengrin).
Pedagoogina on 2. detsembril 65. sünnipäeva pühitsev Ryhänen suureks eeskujuks oma õpilastele. Tema esinemisgraafik on tihe: umbes sajal päeval aastas astub ta üles mitmel pool lavalaudadel, aga ta on ka sugestiivne, veenev, pühendunud pedagoog. Estonia solistide seas on praegu üheksa tema õpilast ning nüüdseks on kolm eestimaalast esinenud ka Soome ooperiteatri solistidena. Ryhäneni soomlastest õpilased laulavad aga maailma eri paigus, sealhulgas ka Saksamaa teatrilavadel (nt Cardiffi konkursi võitja Tommi Hakala, Jyrki Anttila).
Lõpetuseks tahan soovida meie kahele andekale noorele lauljale, praegu Londonis elavale Maria Vereteninale ning Soome RO solistile Koit Soasepale tuult tiibadesse ja rolle ka meie ooperiteatrites, sest mõlemad lauljad on seda väärt. Tudengite poolt armastatud ja alati oodatud pedagoogile Jaakko Ryhänenile soovin aga jaksu laulvaks ja reisivaks eluviisiks ning tahet meie lauljate põldu edasi harida, sest nagu näha, kannab see põld head vilja.