Kui „Avatud Eesti raamat” on kujunenud eestkätt alt üles tõlkijate, asjatundjate ja kirjastajate algatusel, siis „Eesti mõttelugu” on koostatud pigem ülevalt alla – seda sarja on kujundanud algusest peale Hando Runneli hoolitsev käsi. Selline asjade kord on taganud sarja selge näo, kindlustanud ilmumise regulaarsuse ja hoidnud tasakaalu elavate ja surnud autorite vahel. Tõsi, ajapikku on sarja valikuprintsiibid meeldivalt avardunud: kui esialgu esindasid autorid ennekõike rahvuslikkonservatiivset vaimu, siis hiljem on lisandunud ka mitmeid pahempoolseid mõtlejaid (Aleksander Aspel, Hans Kruus, Peeter Tarvel jt). Kiiduväärsel moel pole piirdutud üksnes eestikeelsete algupäranditega, vaid kaasatud on ka Eestiga seotud autorite tõlketekste (olgu siis saksa, inglise või vene keelest).

Sari täidab esmajoones rahvavalgustuslikku missiooni, nagu sellest kõneleb ka suhteliselt paindlik toimetamiskultuur: vanade tekstide editeerimispõhimõtted kõiguvad köiteti ja kommentaaride hulk on minimaalne. Usun, et see on olnud paratamatu valik väikese kirjastuse rahaliste võimaluste ja erialase kompetentsi paratamatu piiratuse tingimustes. Tõsi, see tähendab, et tulevikus tuleb ilmselt nii mõnigi köide uuesti, tekstoloogiliselt väljapeetumal kujul välja anda, kuid see ei tohiks kahandada sugugi lugejate senist tänu tehtud suure töö eest. Järgmine samm oleks teha kõik sada köidet kättesaadavaks ka e-raamatuna, et salve pandud mõtteterad elaksid edasi ka uue põlvkonna lugejates.