Mathura, Kohalolu: luuletusi ja rännakuid. Allikaäärne, 2006. 72 lk.

 

Mathura luuleviisis on seni toimunud kaks suuremat muutust, esimene neist juba Erakkonna kujuvõtmise eel, teine aga kolmes viimases kogus. Mathura senigi laiemalt levinud krišnalikus laadis luuletajakuvand põhineb suuresti Erakkonna ühisteostes ja ta esikkogus “Poeesia valgel taustal” (Erakkond, 2001) avaldatul. Varasemat luulet avalikkuse ette eriti jõudnud ei ole, kuigi ta võib olla esimene ametlikumas kanalis avaldanud/tud Erakkonna luuletaja (valik Loomingus 1994, nr 2, Margus Lattiku nime all). Oma loomingut levitas ta toona sageli tutvusringkonnas kirjutusmasinal löödud ja enese illustreeritud kserokoopiliste kogudena. Mingil hetkel ta loobus sellisest kirjutamisest suhteliselt järsku, tal oli valmis juba järjekordne n-ö masterkoopia, aga jättis paljundamata ja levitamata. (Küsisin masteri enesele ja see on mul seniajani olemas.) Edasi järgneski aga juba teada-tuntuks saanud krišnavaimustusest kantud luule. Teine muutus on ka kõigile soovijatele jälgitav olnud, see sai alguse “Sõstramee” kogust (Erakkond, 2003). 

Mathura “Kohalolus” on manifestliku julguse ja kindlusega luuletusi, manifestiks olemast hoiab neid enesekohasus, pigem sissepoolepööratus. Nad ei ole ei väljapoole suunatud ega välistavad. Käskiv või kehutav kõneviis on neile samuti võõras. Nii Mathura kui ka teiste erakkondlaste luulet on peetud elukaugeks nokitsemiseks. Mathura ise on, vähemalt viimasel ajal, antud küsimustega seonduvalt sõna võtnud. Artiklis “Mõned mõtted kevadest ja eesti noorest luulest” (Sirp, 8. IV 2005) vaidleb ta nõuete nagu “realistlikkus” ja “ajakohasus” liiga kitsa kasutuse vastu. “Esiteks on iga inimese loomupärased ja individuaalsed tunded alati nii realistlikud kui ka ajakohased ning teiseks tähendavad need kaks asja kuskil Kõpu poolsaarel midagi muud kui nad tähendavad ühes Euroopa Liidu väikeses ja uhkustavas “suurlinnas”. Lähenev kevad on suurepärane võimalus ise katsetada ja kogeda, kas hetke oluliseks reaalsuseks võivad olla ka näiteks kuusekasvud ja kaseurvad ja pehme kevadine tuul – ja mida nad meile ütlevad, mis tunde loovad – või on selleks ainult väljailmuv prügi maanteekraavis, pask linnatänavatel, pulbitsev poliitiline kamarajura, kasvavad eurohinnad ja tasase eestlase eepiline masendus.”

Mathura luulest leiab kergesti igat liiki ajakohasust ja elulähedust. “Ma olen lebanud / su siniste paplite all, / selili, silmad taeva suunas, / ja vaadanud hetketi otse / päikese ringidesse. / Ma olen tundnud tavatut valgust / laskumas läbi mu pooride / täiendavaks tooniks / mu hingele.” (lk 29). “Bahnhofstrasse / tuhanded jõulutulukesed rippusid nagu selleks kuuks / maa lähedale langenud pühitsetud taevatähed, koondudes / kauguses täielikuks valguspinnaks; ta on kiisanud / jõulumüügis nii, et isegi Bulgari poes pankade vahel / olen näinud ma iga kord kaht klienti – meest ja naist – / ostmas teemante või kulda, kinnitamaks oma tunnete jätkuvat / maksujõulisust, või kuulutamaks, mida kõike võidakse endale / lubada, või tähistamaks selle lunastaja kingituste talvepüha, / kes lõi kaupmehed kirikust välja Bahnhofstrassele.” (lk 40). “Aeglaselt ronin välja identiteetide vrakist. / Jõudnuna maailma teisele äärele olen liiga kaugel, / et vaadata tagasi ja midagi näha. Ümberringi on meri, / ümberringi on saared. On hulganisti sedasama tekitatud tarbimist/ ja träni mida mujal – “osta seda”, “vali mind”.” (lk 55).

 

 

Mathura on midagi tõestanud

 

Igasugune luule on kõige tugevam ja tõhusam oma pärusmaal, keele ja meele tasandil, meeleparandajana ja keeleparandajana. Luule ei ole tingimata parim viis ebavõrdsuse vähendamiseks, keskkonnakaitseks, kuritegevuse vastu võitlemiseks, valitsuse kukutamiseks. Ja kas või kübekese sootsiumit sisaldab luule juba pelgalt oma olemasolemise tõsiasja kaudu. Mathura on keelekasutuselt puhas, aga mitte seetõttu, et ta tegelikkuse räpast ja närust külge tingimata varjaks. Keel ise on sirge ja selge. Ei ole virinat, parastamist, halvustamist, irooniat (seda tavatähenduses, mitte rortylikus mõttes), olenemata kõneainest – seda võiks tähendada “keeleparandamine”, oskust ja harjumust kõnelda lugupidavalt, kaasatundlikult või vähemalt erapooletult. Keele ja meele eristamine ongi sageli vormiline, sisimas on need omavahel seotud. Tuleb rõhutada, et see ei kehti mitte ainult Mathura pühaliku mainega luule puhul, see on sama oluline kas või poliitilise luule juures, viimase piinlikkusttekitavaks komistuskiviks saabki enamasti lajatamisest ja äsamisest liigsesse õhinasse sattumine. Tasakaalu saavutamise ülesanne ei ole kergete killast. “Kohalolu” luule on nii ilmne! Samas ei ole sellise kirjutamine sugugi hõlpus. Mulle isiklikult on Mathura oma õnnestumisega teatava luule võimalikkuse tõestanud ja see teeb mulle tõsiselt heameelt.

“Kohalolu” luuletustest kõige kaalukamatena, teatud raskuskeskmetena mõjuvate hulgas on näiteks luuletused “Meri avaneb” (lk 15), “Kirjutada lumest” (lk 16-17), “Enne tormi” (lk 18), “Missioon” (lk 24-25), “Monet’ aiad” (lk 28-31), “Kunstnik” (lk 33), “Tüdruk Yamuna jõe kaldalt” (lk 45-46), “Seitse tuhat saart” (lk 55-62) , “Kookosed” (lk 63). Tegu on pikkade ridadena voogavate, pea hümniliste, üle lehekülje või paari ulatuvate luuletustega, mingi kandev sõnum põimitud mitmeid tasandeid koondavasse tervikusse; viimati mainitu on teiste taustal minimalistlik, kannab täpselt üht tunnet või meeleolu: “kahisevad palmid / kannavad ikkagi kuivust / ja kurbust”. Näiteks luuletuses “Meri avaneb” koorub rida-realt ja kiht-kihilt merelt talle peale pandud ilustav, kirjanduslik, salapärastav metafoorilasu, kuni jääb järele see, mida ta kõige tavalisemalt on, rannainimese jaoks. “Kohalolu” esimeses pooles leiduv luuletus ise saavutab toimetatava tehnikana üldistusjõu, olgu tegu luuletaja tungimisega ehtsama tunnetuse poole, olgu kaugemate kultuuride vabastamisega eksootikapitserist, olgu paberlikest laenudest puhastuva luulekeele poole liikumisega, olgu ühiskonnas toimivate ideoloogiate sattumuslikkuse tunnistamisega. Nii karge luuletus, et tõlgi või ladina keelde.

“Kohalolu” sisaldab ka pühendusluuletuse Derek Walcottile (“Ohoo, Santa Lucia”, lk 50 – 52), keda Mathura on terve valikkogu jagu tõlkinud, seni avaldamata. Luuletaja tunneb mõistvat oma hingesugulase sõnadetagust kogemust: “ma näin tundvat ära / hele-heleda ja läbipaistva / värvimata rahu, mida sa meelega / kunagi ei sõnastanud” (lk 52). Kogemuslikkus ja tunnetus on Mathura jaoks ilmselt kõige tähtsamad. Mathurale on lähedased n-ö postkoloniaalsed autorid, suurepärane näide soodsatest mõjutustest on Ben Okrile pühendatud “Pärand”, ja see pärand on tõepoolest rikkalik, pakkudes “teistlaadset väge ja elusust”, ja sellise mõnuga sõnastatud, et kisub ekstaatilisekski. Ma ei saa jätta tsiteerimata luuletusest kaht osa terviklikul kujul. “Aeg möödus, kuni tusasel vettinud suvepäeval / avastasin ma karedama, jämedama külje / oma olemuses. Peeretasin näkku neile, / kes hoidsid mind kinni, et toita, / et mind ainult õigel moel harida ja üles kasvatada. / Just siis ma hävitasingi pool lihatut linna / ja ohverdasin teise poole merele ja inglitele. / Lavendlid lõhnasid purjustavalt, metsikud taimed / lõid ootamatult vohama hoolikalt hooldatud/ lillepeenardel. Keegi ei saanud millestki aru / peale selle, et pole palju seda, mis oleks / määratud kestma. // Vihmasadu hammustas mind ja ma tapsin ta, / neelates alla ta võimu. Pilved korisesid, / udu kogunes äkki ja hajus seejärel niisama kiirelt; / eilsed sõnad ei tähendanud tänase suhtes / peaaegu mitte midagi. / Taevas avanes ja põletas ära kõik, / mis oli elutu või juba surnud. / Suured ookeanid taastusid. / Kaitsnud kirikud sulasid tumedaks tatiks. / Loosu
ngilaused taandusid tühjusetulvaks. / Valitsuspead paistsid alasti ja koledatena. / Kogu armeeline jõud unistati täiesti ümber. / Kirevad kõmakad taevasse olid kajatud. / Elu muutus. / Hing liikus. / Kõik oli nüüdsest võrdselt oluline.” (II, lk 65-66). “Ja polnudki mingit püha teesklust / või valgemat varju. Mets – / männid märjad, söepunased / ja samblad kastehallid, hubased – / auras tihedates piiskades, / mis olid nii väikesed nagu ime. / Sügavkollased päikeselahvakad / peegeldusid tüünel helesinisel veeväljal / ja taevas kõrgus täispikk lõõskav / vikerkaar. Võib-olla oli see / südikuse tuli, võib-olla oli see märk / või kellegi tervitus algavaks ajaks. / Kõik, mida ma otsisin, / kõik, mida ma soovisin end olevat, / oli juba praegu enese sees. / Kuidagi kavatsesin selle pinnale tuua, / kuidagi küll.” (III, lk 66).

 

 

Vaadates seda saart…

 

Kuna kogus kajastub hulganisti reisikogemusi, luuletaja viibib maades nagu India või Filipiinid, tundub, et kohalolu üks tähendusi-tõlgendusi on ka n-ö orientalismi (nagu Edward Said seda sõnastas) vastustamine. Orientalismi all mõistetakse eurooplaste (ja ameeriklaste) piiratud ja üleolevat suhtumist enese omast erinevatesse kultuuridesse, kasutades määratlust idamaad ühtlustavalt, laskmata kohalikel kultuuridel enese eest kõnelda, kohalikud kultuurid ise seda ei suutvatki. Said juhib tähelepanu, et “mis tahes, vähemalt kirjaliku, keele puhul ei ole olemas sellist asja nagu edasiantav presents, vaid re-presents, representatsioon. Idamaade kohta kirjutatava mõtteavalduse väärtus, toime, jõud, näiv tõepärasus tugineb seega väga vähe Idamaadele kui sellistele /…/ Vastupidi, kirjalik mõtteavaldus on lugejas kohal tänu tegelikkuses oleva “Oriendi” välistamisele, kõrvaldamisele, kahtluse alla seadmisele. Sedasi seisab kogu orientalism Oriendist ees ja eemal: see, et orientalism üldse midagi tähendab, oleneb rohkem Läänest kui Idast.”

Mathura on huvitunud Paul Gauguinist (Margus Lattik, “Paul Gauguini maalidetagune revolutsioon”, Akadeemia 2006, nr 8), kel on taga elukäigus sarnaseid jooni. Vahepeal on sada aastat möödunud, kohad ja olud on muutunud. Kui Gauguini võib pidada toona, XIX sajandi teisel poolel, orientalismi kõrgajal hoopis vastupidist suundumust esindanud (kuigi paratamatult sama mõttemalliga haakuvaks, lihtsalt vastupidist üldistust tegevaks, pärismaalasi ülemaks pidavaks) läänlaseks, siis Mathural ei ole jäänud arengute edenedes enam eriti muud kui tõdeda: “vaadates seda saart ja nähes, et siit, kuhu meie / unistame tulla, tahavad nemad lahkuda ja seda, mida meie / tahame maha jätta, tahavad nemad luua või leida, / tundub paratamatu see mõte, et / ükski paik pole paradiis rohkem kui teine, / ükski rahvas pole õndsam, ükski koorem pole kergem, / ükski laul pole tõelisem kui teine, kui ses pole hinge, / ning ainsad, kes pole kunagi ihaldanud olla teiselpool / merd, teiselpool mäge või teiselpool tara, / on need, kes pole iial kuulnudki teispoolsest kaldast / ega ealespüstitanud ühtegi tara.” (lk 56).

Ka eksotism on lihtsalt hoiak. Mitte igasugusel kokkupuutel võõramaisega ei ole tingimata pistmist eksootikaga. Pigem vastupidi, meenub ka Kaplinski sedastus, et “pole olemas midagi eksootilist”. Seda siis mitte ainult mõõtmetelt üha koomale tõmbuvas maailmas, kus ühelt mandrilt teisele lennuks pool päevakest kulub (veel Gauguinil kulus Prantsusmaalt Tahitile jõudmiseks 63 päeva), vaid põhimõtteliselt: igasugune eluavaldus, kultuur on seotud asukoha loodus- ja kliimatingimustega, on loomulik, vajadustest ja võimalustest välja kasvanud. Kui üldse miski, siis hakkab tunduma, et ühetaolistuvas ilmas saab eksootiliseks igasugune massikultuurist veel erinev nähtus, olgu või oma maa põliskultuur. Järjest enam aetakse taga erilist, meeleheitlikult erilist luuakse, otsitakse oma trikki teiste seas silmapaistmiseks, enese eriliseks tegemiseks, teadliku mainekujundamise abil, olgu tegu riigiga, linnaga, külaga. Teise-eksotismist selline enese-eksotism oluliselt ei erine, iseenesest mingi eelarvamuse, lihtsustatud stereotüübi kujundamine ei ole näiteks orientalismist milgi moel sugugi etem.

Kui Mathura puhul Itaalia elu-olu toob meeles esile tegeliku Indiast pärit minevikukogemuse, siis on ta kaugel erilisuseotsingutest, just sarnasused on assotsiatsiooniahelat käivitavad lülitid: “Itaalial on sama lõhn mis Indial, / tõusmas tolmust, higist, / südametest ja väreleva päikesevine kiududest, / pesunööridelt, mis ripuvad rõdude vahel / ja nende raudääriste peal / nagu kirjud laevalipud, / iga maja sügavast hoovist, ta heledast hingest, / iga kodu kindlusest, kammitsatest ja eripärast, / iga küla chiesa või mandiri tornilt, mis / jutustab korraga ajast ja ajatusest, / kultuurikihist, mis on nii paks, et selle murenemine / kaunitest kivinikerdustest igal hüljatud või hooldamata hoonel / on muutunud peaaegu märkamatuks. // Need kuivanud maisipõllud korjamata tõlvikutega / võiksid sama hästi olla väljad või niidud Uttar Pradeshis / Koshi ja Nandgaoni vahel – nende värvid / on ühtviisi elusad ning nad näevad / fotodel välja ühtviisi kahvatute ja pleekinutena.” (lk 35-36). Tegu on pigem vahetu kohalolu ja “tahtmatu mälu” koostoimes tekkiva mingi kohakutiasetuva liitkogemusega. Sarnaselt, ja väga mõjusalt, samas luuletuses veel: “Sinu tita häälitsus kajab läbi selle templi tühja saali / nagu sookure kisa, nagu mälestus Matsalust /…/” (lk 36).

Lõpetuseks kaks iseloomulikku tsitaati oma lihtsuses, milliseni tuleb jõuda: “Sääl see siis ongi, see kauaotsitud / tõde – ei midagi erilist.” (lk 15); “Aga laps joonistab paberile õuna ja ütleb, et see on õun /…/.” (lk 25).