„Ulgumerel” on žanri poolest poliitiline satiir, sellel pole otsest üldinimlikkuse, sedaviisi siis ka ajastuväliste või ajastuüleste probleemide käsitlemise pretensiooni, aga ometi kukub see kuidagi tahtmatult hästi välja. Tolleaegne sotsiaalpoliitiline mõtlemine pendeldas ja tegi uperpalle demokratismi ja totalitarismi vahel, komme, mis oli pärit juba XX sajandi algusest. Mrożeki nagu kõigi tolle aja inimeste pagas on meile mõneti hoomamatu: suur sõda, demokratismi kriis 1930. aastate Euroopas, natsismi ja kommunismi esilekerkimine, rahvusriikluse hääbumine külma sõja tõmbetuultes. Seda on tunda ka „Ulgumeres”.

Kolm meest on sattunud parvega keset ulgumerd, söök on otsas ja nüüd tuleb otsustada, keda kolmest esimesena nahka pista. Järgneb poliitiline palagan, mille käigus üks inimene küünilist demagoogiat kasutades julmalt teistega manipuleerib. „Ühiselt” leitakse „põhjendus”, mille alusel „valida” ohver ja see siis nahka panna. Ohvriks osutub loomulikult see, kellele pole seni pähe tulnud teisi ohvriks tembeldada. Tema tapmisele ja ärasöömisele eelneb põhjalik ajupesu, mille tulemusena ronib ohver juba vaata et ise pannile. Kõige lõpus selgub muidugi, et süüa ikkagi veel on ning inimsöömine polegi hädavajalik. See loomulikult ei takista ühtegi parvel viibijat protseduuri lõpule viimast.

Mrożek näitab, kuidas demokraatia aeglaselt käändub, muundub totalitarismiks. Algselt inimeste üldiseks heaoluks ja kaitseks mõeldud võimumehhanismid pöörduvad peagi üksiku inimese vastu. Võim ründab inimest, võtab inimeselt elu ja eneseväärikuse. Võim röövib inimeselt kõik mõeldava, aga sellega kõik ei piirdu, vaid sunnib sedasama inimest ka veel tõsimeeli uskuma, et niiviisi on kõige õigem, kõige parem. Võim tapab inimese, inimene aga sureb õndsusest naeratavana: perversne situatsioon, mis oli tolle ajastu inimesele vägagi tuttav ja mida palju filosoofilisemas võtmes kirjeldab George Orwell raamatus „1984”.

Kummatigi pole „Ulgumerel” miski nutulaul, demokratismi järele õhkamine. Autoril pole demokraatia suhtes mingeid illusioone. Isegi mitte selliseid, mis laseks Churchilli kombel demagoogitseda, et demokraatia on väga halb, aga parim võimalik poliitiline korraldus. On tunda, et autor distantseerib end mõlemast, ei usu ei demokraatia ega ka totalitarismi müüte, enamgi veel, need lausa seisavad omavahel suguluses. Mõnes mõttes võib seda käsitada ka kui abituse demonstratsiooni, selle teadvustamist, kui lootusetu ja väljapääsmatu on situatsioon. Tõsi, selline demonstratsioon nõuab nii mõistust kui ka päris suurt julgust. Meie ajal mõjub poliitilise demagoogitsemise ja võimuga manipuleerimise mehhanismide selline napp kirjeldus värskendavalt. Kuidas näiliselt demokraatlike otsustusprotseduuride varjus inimene tegelikult võimust võõrandub, kuidas võim juriidiliselt igati korrektselt ütleb lahti mis tahes vastutusest omaenda kodanike ees, kuidas küüniliselt tehakse valimispalagani, mille vähimgi seos inimeste tegelike poliitiliste veendumustega ja nende esindamisega on juba ammu haihtunud olematuks – kas ei tule see tuttav ette, sõbrad?

Kõik selle on lavastaja Kalev Kudu osanud Mrożeki tekstis esile tuua, võimendada. Üleüldse tuleb Tartu Üliõpilasteatri uuslavastuse kohta öelda, et tegu on väga puhta lavastusega. Siin pole mitte midagi üleliigset ega jää ka midagi puudu. Lavastuse alustekst kirjutab ette võimalikult väheste väljendusvahendite võimalikult suure ärakasutamise ning Tartu Üliõpilasteater on sellega edukalt toime tulnud. Näitlejate (Karl Laumets, Indrek Tulp, Christopher Rajaveer, Enor Niinemägi) mäng on täpne, rütmistatud, kooskõlaline, aeg-ajalt toetab seda hästi läbi kaalutud koreograafia (liikumisjuht Ave Loit). Lavakujundus piirdub suure lauaga lava keskel ja ulgumere pildiga tagaplaanil (kunstnikutöö – Martiini), süvendades nii võõrandatuse ja skematiseerituse tunnet. Näitlejad on laval nõelasilmast tulnud ülikonna ja kingadega, mis võiks tunduda kohatuna, kui tegu oleks merehädalistest jutustava dokumentaalfilmiga, mõjub aga näidendi allteksti arvestades iseenesestmõistetavana.

Tervikuna on lavastus kompaktne, ei veni kuskilt otsast ega libise ka millestki olulisest üle. See mõjub kõigis detailides, jõuab vaatajani ega jää millegi poolest alla Kalev Kudu varasemalt Tartu Lasteteatris lavale seatud Mrożeki näidendile „Suvepäev”. Tundub, et tegu on „Ivanovide jõulupuu” järel taas õnnestumisega, mis pole võib-olla nii eksootiline ja lööv, kuid selle eest jällegi vaatajale väga selge sõnumiga. Soovitan kindlasti vaatama minna.