Kultuurinõukogu presidendiks, kes Tartus seda tseremooniat läbi viis, on 1992. aastal Nobeli auhinna saanud Edmond Fisher, kes koos Edvin Krebsiga oli avastanud mehhanismi, mil moel elusorganismid energiat salvestavad ja vabastavad. Adenosiindifosfaadi (ADP) muutumine adenosiintrifosfaadiks (ATP) ja sama pöördprotsessina on kirjas kõigis kooliõpikutes. Universaalne „fosforpatarei” paikneb kõiges, mis on elus ja liigub.

Maailma kultuurinõukogu Einsteini auhind anti Toronto Ülikooli materjaliteadlasele, ja võib öelda, et nanokeemia sõnastajale ja määratlejale, Geoffrey Alan Ozinile. Oma leiutisteja avastusterohkel teadusteel on Ozin jõudnud lahenduste ja võteteni, millega luua valgust aktiivselt muundavaid materjale – fotoonilisi materjale, nagu neid nimetatakse. Looduseski on sellised. Enim nähtavad on liblikatiivad, kus nanomeetrite mõõdus liistakud optiliste vastasmõjude tõttu välise valguse värviliseks muudavad.

Fotoonilised ained on valguse valdkonnas samasuguse läbimurde tekitajad, nagu olid pooljuhid elektronide manipulaatoritena. Juba teise väljaandena ülipopulaarse „Nanokeemia” põhiautor on sellist tunnustust igati väärt. Kindlasti vääriks ta ka hariduspreemiat, sest just loovusele ja avastamisele õhutav õpetamisstiil ning tema raamatugi ülesehitus on seda kindlasti väärt.

Da Vinci kunstipreemia sai Tedd Siler, kelle avalikku loengut saavad kõik huvilised täna keskpäeval kuulata Viljandi kultuuriakadeemia saalis. Sileri loomingu tähelepanuväärsus on kunsti ja teaduse süntees.

Sirbil on vahendada järgmiste nädalate jooksul huvitavaid usutlusi teaduse olemusest, akadeemilisest vabadusest, teadusmahukast majandusest, elukestvast õppimisest ja tavatutest loodusteaduste õpetamise meetoditest nii Edmond Fisheri, Geoffrey Ozini kui ka 2000. aasta maailma kultuurinõukogu hariduspreemia saaja Zafra Lermaniga, kes on loonud üliedukaks osutunud loodusteaduste õpetamise meetodi, mille peategevuseks on … tants.