Neljapäeval oli kontserdisaalis, mitte laval, meie klarnetivirtuoos Toomas Vavilov koos keelpillikvartetiga Prezioso koosseisus AnnaLiis Nahkur, Mari-Katrin Suss, Anne Ilves ja Andreas Lend. Mulle ei meeldi selline buduaarisirmidega vähendatud poolpime kontserdisaal ajutiste toolide ja kesise akustikaga. Artistid on nüüd seda väärt küll, et nad lavale lasta. Tean, et kammermuusika austajaid pole pealinnas kuigi palju, kuid saali annab korraldada ka teisiti. Kuid võib-olla on ka tegemist majanduslike kaalutlustega, sest lava nõuab valgustust ja teab, mida veel. Varem on olnud saalis sellisel puhul ka ajutine lava, kuid seekord olid esinejad põrandal. Sirmide vajalikkust ei oska ma põhjendada, kui esinejad on saalis välja valgustatud, aga selgelt on kuulda akustilised kahjustused eriti keelpillikvarteti puhul. Niipalju siis olustikulisi probleeme kontserdikorralduses. Areng on siiski selgelt tajutav, sest tegemist pole enam Eesti Kontserdi ja Interpreetide Liidu vastasseisuga, vaid meeldivalt kulgeva koostööga, mis teatavasti konkurentsiski produktiivsem.

Vavilov pakkus päris provokatiivse kava, mis sisaldas üht-teist-kolmandat ja Mozartit. Alustati Tallinnas sündinud klarnetisti Iwan Mülleri (1786–1854), mitte ära segada Aleksander Mülleriga, bravuurse kolmeosalise Klarnetikvartetiga, mis on avaldatud ca 1830. Siis kõlasid Rein Rannapi, mitte ära segada Ruja, Hõimu ja Noore Eesti Rannapiga, Kontsert klarnetile ja keelpillikvartetile (esiettekanne), pärast vaheaega Girolamo Salieri (1794–1838?), mitte ära segada Antonio Salieriga, Adagio con variazoni ning lõpuks Wolfgang Amadeus Mozarti Klarnetikvintett A-duur KV 581.

Alustada tuleb kindlasti eesti helitöö esiettekandest. Rannapi tänapäeva mõistes ulatuslik (20 min) kolmeosaline teos on huvitava osade järjestusega: algab Cadenza’ga, küll mitte soolokadentsiga, järgneb Invention ja siis Gymnopédie. Viimane viitab Erik Satie’le ja ongi kolmeosalise taktimõõduga medium tants, kuis see algselt ka antiik-Spartas oli – aeglane sõjatants; Rannapil ikkagi vihje Satie’le. Koosseis esitas teose hasardiga ja millegipärast jäi kummitama teise osa arendus, mis meenutas vormi keskmises osas lausa chaconne’i ja tuleb tunnistada, et kogu teose muusikaline materjal oli meeldejäävalt isikupärane. Sooloklarnetil oli tegemist kõvasti, aga teatavasti see ainult tiivustab Vavilovit. Pole paha mõte teostada ka teose orkestriversioon, sest eks see olegi pigem kontsertlik kui kammerlik teos.

Kontserdi avateos Iwan Mülleri kvartett sobis hästi virtuoosliku klarnetikava soojenduseks. Girolamo Salieri oli „kurikuulsa” Antonio Salieri vennapoeg, kes töötas Trieste konservatooriumis klarneti ja bassethorni professorina ja keda loeti oma aja kuulsaimate virtuooside hulka. Tema teosest jäi saalis väga hea mulje, kuid hiljem polnud huvitaval kombel meenutada midagi. Peateos, Mozarti Kvintett kuulub muidugi sellesse valdkonda, milleta eliitkontsert justkui polegi oma nime väärt. Mul ei ole kogu kontserdi osas esitajatele ühtegi etteheidet, kuid tekkisid mõned küsimused, millele ma ettekannetest veenvat vastust ei leidnud. Esiteks ma tean, et keelpillikvarteti kõlaline vertikaal ehitatakse alt üles, baas on tšello, kuid lõpptulemus peab olema tasakaalus. Kui teiste esitatud teoste puhul võis arvata taotluslikkust (saateansambli suhteliselt madal register), siis Mozarti juures hakkas balanss segama. Teiseks tundus mulle, et solist – ja seda oli klarnet absoluutselt kõigis teostes k.a Mozarti Kvintett – doseeris pisut üle talle hästi sobiva kammerlikku ansamblisse sulava maneeriga, milles ta muidugi on ületamatu meister, aga sundis tahtmatult (?) puu taha kvarteti, mistõttu sealt üht-teist kaotsi läks isegi sellises alasti masterpiece’is nagu Mozarti Larghetto. Ei jää muud üle kui hõigata Tšehhovit parafraseerides „Lavale! Lavale!”. Sest lava nutab Vavilovi isikupära ja meisterlikkuse järele. Ma olen aegade jooksul kuulnud ja imetlenud nii mõndagi superklarnetisti nagu Michel Lethiec, Sabine Meyer või Fabio de Casola ning asetan Vavilovi sinna nimekirja – ärgem häbenegem oma väärtusi ja tehkem kõik, et talendid saaksid end realiseerida ka kodus.

Nagu on seda teinud Eri Klas, kes juhatas järgmisel päeval ERSO kontserti, kavas kaks teost: Georges Bizet’ Sümfoonia C-duur ja Gustav Holsti „Planeedid”. 1963/1964. aasta sümfoonilist hooaega alustas verivärske Eesti Raadio sümfooniaorkestri peadirigent Neeme Järvi Bizet’ Sümfooniaga – sealt on pärit minu varaseim mälestus sellest teosest ja selle suurepärasest edust meie lavadel. Teos on pretensioonitu sisult, aga üsna keeruka tekstiga ja seab ansamblile ületamiseks kõrgeid barjääre. See-eest on sümfoonia teine osa Adagio Bizet’ üks kaunimaid lehekülgi tema loomingus. Siit tuleb ka Klasi juhatatud kontserdi parim pala ja oboesolist Aleksander Hännikäinen oli mees meistrite klassist. ERSO esituskoosseis oli maksimaalne: kui ma õieti nägin, siis lausa 8,5 pulti esimesi viiuleid ja kas mitte 8 kontrabassi. Umbes sama suur oli koosseis, kui teost esitas meil Paavo Järvi. Selleks on kindlasti mulle teadmata põhjus, kuid olen päris kindel, et väiksem koosseis oleks mobiilsem ja ansambel perfektsem. See puudutab esimest ja neljandat osa, eriti viimast, mida oleks siis võimalik esitada tõelise Allegro vivace’ga rõhuga viimasele. Maestro Klas vältis kõiki karisid (teades täpselt nende asukohta), valides mõõduka tempo seal, kus vaja. ERSO oli minimaalsete kaotustega ülesannete kõrgusel ning tõestas, et kuhugi pole kadunud pika ajalooga orkestri kiiduväärt kontsentratsioonivõime, et „õhtul tuleb”.

Kontserdi teise kavapoole täitis Gustav Holsti (1874–1934) „Planeedid”, seitse pala suurele orkestrile. Esimene, kes seda teost Eestis esitas, oli Eri Klas aastal 1984. Mäletan, et siis jäi teosest mulje kui sümfooniaorkestri maksimaalsetest kõlaregistrite müriaadist, mis pika teose puhul hakkas väsitama. Tänane Klasi tõlgendus on hoopis teist laadi. Siin olid sisulised rõhud hoopis „Veenuse”, „Saturni” ja „Neptuuni” kanda ning teose puänt viimase osa „inglikooril”, mille kandjaks olid nähtamatud Ellerheina tütarlapsed. Neid lärmakaid osi nagu „Marss”, „Jupiter” ja „Uraan” ei lubanud maestro pööraseks minna, hoidis dünaamika ohjes, ja andes voli pigem vase tämbritele. Sel moel on ikkagi Holsti „Planeetide” näol tegemist efektse ja nauditava suure orkestri teosega, mis, tõsi, aeg-ajalt nõuaks nagu midagi visuaalset audiaalsele surround sound’ile täienduseks – planetaariumi näiteks. Kokkuvõtteks: oli sümpaatne ja menukas kontsert, kus ER SO andis maestro käe all endast parima.