Tõsiasi on, et klassika kipub rahvusideoloogia kastmes tuhmuma ja stagneeruma. Ja tänasel kirjul kultuuriväljal nõuab rahvusklassika elustamine erilist julgust ja loovust. Heino Elleri muusikas on põnevaid kihte, mida välja  mängida, selles peegelduvad ajad ja stiilitrendid: hilisromantiline ja ekspressionistlik retoorika, impressionistlik kõla- ja laadikasutus, ka modernistlik strukturaalne mõtlemine – ja nii noore Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude Eesti kultuuriideoloogidele armas rahvuslikkuse esteetika. Ehk pole palju öeldud, et Elleri stiilisünteesidest kumab läbi ka omakultuurist pärit psüühiline muster, mille märgiks on näiteks teatav jahe selgus. Ka Elleri üldine kuvand  on läbi teinud muutusi. Nagu ütleb ka Lassmann pikemas plaadiannotatsioonis: 1920. ja 1930. aastate juhtivast modernistist sai 1950. aastatel monumentaalne rahvusklassik. Koos Elleri muusikaga on vastilmunud plaadil „kirjas” ka Sten Lassmanni pianistlik „mina”: impressionistlik kõlakäsitlus, modernistlik struktuuriselgus, kerge, kuid täpne sõrmelöök, nõtke fraseerimine. Lassmannil on detailid kontrolli all, kuid ta hõlmab ka  tervikut. Ja tal on lihtsalt hea maitse, mis sätib tasakaalu kõla ja tekstuuri, detailid ja terviku. Suurepärane on idee vältida plaadil Elleri teoste kronoloogilist järjestust ja kõrvutada selle asemel erinevaid stiiliplokke. Plaadikava juhatavad sisse aastail 1914–1917 loodud „prelüüdid” (I vihik). Selles muusikas on hilisromantismi kajasid, mille tundelisust mahendab esituse selgus ja graatsia. Siin on liblikana lendlevaid fraasilõppe (I prelüüd) ja melanhoolseid  punktiire (II), siirust õhkuvaid (IV) ja kurbusega looritatud tundepuhanguid (III ja V), mõrkjaid skrjabinlikke meloodiapõiminguid (VI) ja ekstaatilist retsitatiivsust (VII). 1946. aastat pärit „Kuue pala” enamasti eesti rahvatantsu rütmides materjal eeldaks justkui talupoeglikku täistallal astumist ka muusikas, kuid Elleri rahvaviis on üsna tugevalt „kultuuristatud” – ja ka Lassmanni esitus toob esile polüfoonia peenmustrid ja lüürilise  pehmuse.   

Plaadi eelviimases plokis kõlab kolm tantsulist pala aastaist 1921–1941, raamiks ergas Toccata ja Elleri üks tuntumaid väikevorme „Kellad” (1929). Viimases pakub solist eriti rikkalikku klaverivärvide gammat – pehmest akvarellitehnikast kirka ekspressionistliku värvimänguni. Keerukama tundeväljenduse poole liikuva kava lõpetab Sonaat nr. 2 (1939-1940) – „valmis” Elleri üks kaunimaid teoseid, mille salvestuses  sulanduvad autori stiili kesksed elemendid: oma kirkuses helged, kuigi melanhooliast varjundatud meloodiad, graatsiline skertsolikkus, eesti rahvamuusika intonatsioonid ja impressionistlik harmooniakoloriit. Tuleb tunnistada, et Sten Lassmanni Elleri-tõlgendused on väga vabad rahvusklassikat tavapäraselt kimbutavast raskuse vaimust. Nende värskust saab võrrelda vana maaliga, mis pärast aegade tumeduse väljapuhastamist pakub pilgule  algsete värvide mahedat sära ja kontuuride selgust.