Mitmekülgselt andeka muusikuna on Šnē muu hulgas tegev ka Sinfonietta Rīga peadirigendina, Upatnieks on oboerühma kontsertmeister nii Läti Riiklikus Sümfooniaorkestris kui Sinfonietta Rīgas. Kontserdil veendusin veel kord, et barokkteose esitus on ka kaasaegsetel pillidel väga nauditav kogemus, kui tegemist on nii professionaalsete  ja peene tajuga mängijatega. Nagu oboesolistidelgi, oli ka fagotisti Jānis Semjonovsi mängutehnika imetlusväärne, ta säras eriti kontserdi viimases teoses kõlanud ülivirtuoossetes soolodes. Tepi continuo-mäng oli toetav, stiilne ja vaheldusrikas. Mõlemas Zelenka sonaadis voolas muusika nii loomulikult ja nüansirikkalt, et nägin kuulajana kujutluspilti jalutuskäigust läbi kaunilt vormitud barokse aia. Lisaks geniaalsetele teemadele  ja sageli väga pikkadele fraasidele iseloomustavad Zelenka teoseid peenelt komponeeritud kontrapunkt ja värskendavad harmooniad. Esitus oli kantud üliheast klapist ansambliliikmete vahel ja veel ühest, hea kontserdi juures väga olulisest faktorist – musitseerimisrõõmust.   

Viiuldaja Agnese Kanniņa-Liepiņa on lõpetanud Läti muusikaakadeemia barokkviiuli ja barokkansambli erialal. Tore, et Lätis saab õppida barokkviiulit! Ansamblis  Reinut Tepiga kõlas temalt François Couperini kontsert „Ritratto dell’Amore” („Armastuse portree”). Kuulajal olnuks selle üsna programmilise teose kulgu kindlasti veel huvitavam jälgida, kui kavaleht pakkunuks teose osade pealkirjade tõlked. Kontserdi esimeste osade karakterid jäid viiuldaja esituses veidi sarnaseks, puudu oli prantsuse Courant’i nõtkusest ja graatsiast ning Sarabande’i suursugususest. Teose edenedes  viiuldaja justkui „avanes” üha enam, toon muutus täidlasemaks ja kui kõlama hakkas Francesco Veracini Viiulisonaat h-moll, oli tunda, et ta on oma esituses täielikult kohal, viies teose läbi väga vabalt ja veendunult. Kontserdi teises pooles kuulsime lisaks Zelenka triosonaadile kaht sonaati tšellole ja basso continuo’le Antonio Vivaldi ja Domenico Gabrielli sulest. Tundus, nagu ei tunneks noor ja kahtlemata võimekas tšellist Guna Āboltiņa end barokkmuusikas nii koduselt nagu teised ansambliliikmed, sest tema esituses puudus kergus ja rõõm, mis aga jätkuvas koostöös selliste muusikutega ennast kindlasti kaua oodata ei lase. Tundub, et Via Baltica on vähemalt muusikamaastikul lõpuks siiski teoks saanud ja kes barokiekspressist maha jäid, need võiksid endale järgmise reisi lootuses palgata reklaamidetektiivid.