Seetõttu võiksid lapsed ja noored tulla neid lavastusi vaatama koos oma vanematega, mitte aga ehk koos klassi ja õpetajaga, kes pärast küsib, et mida te sellest siis nüüd õppisite. Sellist õpetaja-positsiooni tahame festivalil vältida, pigem võiksid ka vanemad jõuda lähemale praegusi noori puudutavatele teemadele. Rootsi koreograaf Dorte Olesen toob Eestisse  oma Euroopas tuuritava projekti, mis meil kannab pealkirja „Tehtud Eestis” ja kus ta rootsi noorte asemel kasutab lavastuses eesti noori. See, mis hakkab sündima laval, võib olla väga raju, kuid aus. Eesti tantsuteatri tegijatelt jõuavad festivalil lavale Teet Kase „Exitus”, Laura Kvelsteini ja Mihkel Ernitsa „Tüdrukurüblik” ning Renate Valme „Nii valge süda”, mis tehtud stuudioga Dreek.     

Kas festivali pealkiri „Hommik” viitab samuti noorusele?       

Eks ikka. Hommikul ju tõused üles, see on algus, kõik on veel ees, tundub, et tuleb ilus päev, miski ei ole veel vussi läinud. Kusjuures nooruse all ei pea me silmas niivõrd vanust, vaid pigem suhtumist. Kõik võiksid endalt küsida, kas neid huvitab veel see, mis maailmas  toimub, kas ollakse avatud uuele, kas tähetakse näha kõike värske pilguga. Aeg-ajalt juhtub ju seda, et mõni 40aastane otsustab ühtäkki hakata luuletama. Tantsuvaldkonnas on sama lugu: inimesed saavad festivali töötubades seda proovida ja avastada. Festivali ülesehituses võtsime põhimõtteks, et festivalipäev kestab hommikust õhtuni: hommikul on töötoad, õhtul etendus ja pärast seda avaneb festivaliklubi, kus näidatakse  tantsufilme, toimuvad vestlusringid ja ööülikool teemal „Mis on filosoofial tantsuga pistmist?“. Tahame, et poleks nii, inimesed tulevad, vaatavad etenduse ära ja lähevad koju, vaid moodustuks kogu päeva hõlmav keskkond, kus inimesed saavad tantsuvaldkonda sügavamalt tundma õppida.

Küsinud Tambet Kaugema