Iga meie tegu mõjutab tulevikku. Uskusime, et see üsna julge ja poeetiline näitusekontseptsioon edastab meie sõnumi kongressi osalejatele ja külastajatele. On küsitud, kas nüüdisaegne arhitektuur mängib olulist rolli inimeste elukvaliteedi ja keskkonna parandamisel ka veel 2050. aastal ning edaspidi. Pärast Jaapani põhjaosa tabanud katastroofi on meie vastutus eriti suur. Meie, BAUA arhitektid, oleme veendunud, et ükski, ka mitte väga hea visioon eraldi ei saa luua sobivat keskkonda. Tulevik peitub kõikide osalejate ühises tegevuses. Pakkusime platvormi aruteludeks ja demonstratsioonideks mängulise materjali kaudu, millega igaüks on lapsepõlves kokku puutunud, tahtmata seejuures piirata fantaasiat. Teisisõnu oli tegu simulatsiooniga, kuidas areneb meie keskkond kõigi mängijate tegevuse tulemusel. Palli jaoks tegime Eestis karkassi, plastiliiniga kaeti see Jaapanis. Karkassi aitas teha Eesti skulptor Jass Kaselaan ja see saadeti teele merekonteineris juuli lõpus, kuid jõudis kahe Jaapanit tabanud taifuuni tõttu näitusehalli napilt õigeks ajaks. Ka tollis tekkis saadetise läbivaatusel viimasel minutil veel probleeme. Enne näituse avamist jäi kaks päeva aega installatsiooni tegemiseks ja õpikodade töö jaoks, et tekiksid esimesed visioonid, millega panna alus edasisele suhtlusele. BAUA delegatsioon ja vabatahtlikud Jaapani üliõpilased eri ülikoolidest lõpetasid näituse ülespaneku neli tundi enne avamist.
Esialgu me pelgasime jaapanlaste kinnist loomust, kuid tegelikult ootasid nad õpikodade algust kannatamatult, et oma nägemust vormima hakata. Plastiliiniga mängimine inspireeris jaapanlasi väga ning nende mänguline ja kunstipärane kujutlusvõime ületas kaugelt meie ootused. Esimesed visioonid kutsusid edasi eri riikidest pärit külastajaid kaasa lööma ja suhtlema. Plastiliiniga mängimist nautinud külastajad osalesid meie ühise tuleviku loomises ning külastajate naerul nägudest ja positiivsetest kommentaaridest järeldasime, et olime loonud suurepärase sideme eri maade arhitektide vahel. Ekspositsioon peegeldas meie optimistlikku vaadet tulevikku, mida saab rikastada inimeste kaasamisega. Kui aega oleks olnud rohkem, oleksime ehk saanud ka uurida, mis motiveeris inimesi ja millised olid sagedasemad käitumisviisid või loodud „mustrid”, et neid siis tulevikus praktikas juhtnööridena kasutada. Sellegipoolest täitsime püstitatud ülesande. Lõpetuseks tänan kõiki osalenud inimesi ja ka sponsoreid.