Kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetanutel ei ole reeglina piisavat erialast ettevalmistust, vähemasti insenerierialadel. On muidugi ka erandeid, tuntuimad neist on Gates (Microsofti asutaja) ja Jobs (firma Apple asutaja), kellest kumbki minule teadaolevatel andmetel kõrgkoolis aastatki ei ole õppinud, eri-, kutse- ja ametialasest õppest ja diplomist rääkimata. Magistriõppe läbinul peaks olema omandatud ametialane kompetentsus (teadmised, oskused, võimed, hoiakud) tulemaks toime iseseisva spetsialistina. Nii ideaalne olukord esimestel töökuudel pärast lõpetamist siiski ei ole – vajaka jääb praktilisest kogemusest, mis omandatakse ettevõtte/asutuse konkreetsel töökohal. Tagasiside tööandjatelt on näidanud, et esimesel aastal tuleb rakenduskõrgkooli lõpetanu isegi paremini toime kui ülikoolilõpetanu, kuid mida aasta edasi, seda paremini tulevad kiirelt muutuvad maailmas toime ülikoolis õppinud. Tagasiside nii vilistlastelt kui ka tööandjatelt (kogutakse juba peaaegu kümme aastat) on näidanud, et üldiselt ollakse TTÜ lõpetanute erialase ettevalmistuse ja IT-vahendite kasutusoskusega (on pigem ameti- kui erialane oskus) rahul. Vilistlaste ja tööandjate päris hea rahulolu TTÜ lõpetanute erialase ettevalmistusega tuleneb mingis osas sellest, et õppekavaarenduses tuginetakse – lisaks regulaarsele tagasisidele tööturult – kutsestandarditele (aladel, kus need on olemas), samuti rahvusvahelist tunnustust leidnud kriteeriumidele kitsamates inseneriasjanduse valdkondades (mehaanika, ehitus, arhitektuur, keemiatehnika jne). Õppekavu ja õpetamist on rahvusvaheliste nõuetega sundinud kooskõlla viima muu hulgas õppekavade akrediteerimised. Välisriikidest pärit eksperdid sageli kaevuvad üsna sügavale õppekava detailidesse (peamiselt seoses erialase õppega): kohustuslik/valik, aine puudumine või ebapiisav maht jms. Näiteks rahvusvaheliselt ei ole tõsiseltvõetav inseneri koolitamise õppekava (ülikoolis), kus ei ole vähemalt 18 EAP mahus matemaatikat.
Sinu teine küsimus puudutab inseneri kui haritlast, asjatundjat, otsustajat jne. Loomulikult ei saa magistrikraadiga inseneri koolitamisel piirduda vaid erialaõppega. Lisaks erialastele õpiväljunditele/õpitulemustele tuleb õpingute jooksul omandada samuti nn üldised õpiväljundid – teadmised, oskused ja võimed, mida oodatakse kõrgharidusega (ülikooliharidusega) inimeselt ja mida saab rakendada paljudes valdkondades ning mis peaksid aitama olla tööturul edukas erialast sõltumatult (võime analüüsida ja sünteesida, organiseerida ja planeerida, suhtlemisoskused jms). Selleks ei ole ilmtingimata eraldi õppeaineid vaja.
Sinu kolmas küsimus puudutab ametialast õpet. Eri-, kutse- ja ametialane õpe toimub integreeritult. Nii insenerialade (tehnikaalade) kui ka loodus- ja täppisteaduslike erialade õppekavad sisaldavad arvukalt õppeaineid sotsiaalteaduste valdkonnast. Mitmeid neist õpetatakse kohustuslikult, nt majandusõpe, filosoofia, võõrkeeled, riski- ja ohutusõpetus, õigusõpetus, säästev areng/keskkonnakaitse, eesti keele väljendusõpetus. Eesti keel lülitati õppekavadesse pärast tööandjatelt tulnud negatiivseid signaale. Üliõpilased õpivad lisaks meelsasti valikja vabaaineid, mis enamasti ei kuulu erialaõppe valdkonda.
Erialaõpe (kahjuks või õnneks) kipub siiski prevaleerima. Insenerlikes õppekavades on nn sotsiaalteaduslikke õppeaineid minimaalselt 10–15%. On seda vähe või palju, on diskussiooni koht.