Olgu selleks siis näiteks Michael Winterbottomi „Trishna” (tänapäeva Radžastanis ja Mumbais vändatud Thomas Hardy klassikaromaani „D’Urberville’ide Tess” uusversioon), Ralph Fiennes’e Shakespeare’i-ekraniseering „Coriolanus”,  Michel Hazanaviciuse tragikoomiline tummfilm „Artist” (1927. aasta Hollywoodist jutustav mustvalge „armastuskiri”), David Cronenbergi psühholoogiline põnevusdraama „Ohtlik meetod” (Carl Jungi ja Sigmund Freudi komplitseeritud suhetest), Steve McQueeni Veneetsias võidutsenud „Häbi”, vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide draama „Jalgrattaga poiss” (žürii eriauhind Cannes’is), indialase Kaushik Mukherjee mullune kultusfilm  „Persevest” („Gandu”), Roman Polanski kõmudraama „Carnage” (aluseks ungariiraani päritolu naisdramaturgi Yasmina Reza näidend „Tapatalgute jumal”), hispaanlase Benito Zambrano eepiline ajaloodraama „Uinunud hääl”, šotlase Richard Jobsoni jõuline draama „Kuutõbised” Iraagi sõjast, Dominik Molli põnevik „Munk” (nimiosas Vincent Cassel), Aleksandr Sokurovi „Faust” ja/või George Clooney poliitiline põnevik „Märtsi  iidid”. 

Lähiminevikus lahkunuid   

Otakar Vávra (28. II 1911 – 15. IX 2011), veebruaris oma sajandat sünnipäeva pidanud Tšehhi veteranlavastaja ja filmiõppejõud. Brno ja Praha ülikoolis arhitektiks tudeerinud kineast osales (dokumentaal)filmivõtetel juba tummfilmiperioodi lõpuaastail. Esimese iseseisva mängufilmi „Filosoofiline lugu” lavastas ta aastal 1937. Vávra oli Tšehhoslovakkia filmikunsti köögipoolega aktiivselt seotud üle poole sajandi. Ainuüksi  täispikki mängufilme jõudis ta lavastada 52, rääkimata kolleegide jaoks kirjutatud kümnetest stsenaariumidest. Alles lähiminevikus on hakatud rääkima teeneka režissööri ideoloogilisest koostööst riigi sõjajärgsete liidritega. 1949. aastal sai temast Praha filmikooli FAMU dotsent (hiljem ka professor). Vávra õpilased on olnud näiteks Miloš Forman, Evald Schorm ja Emir Kusturica. Tuntumaid filme: „Krakatit” (1948, Karel Čapeki romaani järgi), „Jan Hus” (1954), „Kodanik Brych” (1958), „Kuldrenetid” (1965), „Romansid kornetile” (1966), „Jaht nõidadele” (1969), „Reetmise päevad” I-II (1973), „Komödiant” (1984).       

David Croft (7. IX 1922 – 27. IX 2011), Inglise teleprodutsent ja -stsenarist, kelle initsiatiivil või kaasosalusel jõudis Briti televisiooni situatsioonikomöödiate kuldajal väikesele ekraanile vähemalt kümmekond menuseriaali. Populaarsemad neist on „Isa armee” (1968–77), „Kas teid teenindatakse?” (1973–85), „See pole pooltki nii palav, memm!” (1974–81), „Hi-de-Hi!” (1980–88), „Kas kutsusite, milord?” (1988–93) ja „Dr Beeching” (1995–97). Ajahambale on kõige paremini vastu pidanud ETV vaatajaile samuti hästi tuttav lõbusirooniline komöödiaseriaal „‘Allo ‘Allo” (1984–92), mille tõmbenumbriks on naeruväärne dialoog, teravmeelsed  kaude ütlemised ja taotluslikult jube keeleväänamine. Arusaadavalt ei olnud 86 jaoga farsisarja huumor paljudele sõjas võidelnuile vastuvõetav. Seda sorti hädaldajaile vastates märkis David Croft: „Meie sakslased on tundetud ja veidrustega, prantslased salalikud ja amoraalsed ning inglased naeruväärsed. Meil polnud mõtteski mõne rahva esindajaid teistele eeskujuks tuua.”       

Peter Przygodda (26. X 1941 – 2. X 2011), Saksa filmimonteerija ning Müncheni ja  Kölni filmikooli õppejõud. Jätnud arhitektuuriõpingud pooleli, teenis ta viis-kuus aastat elatist ehitustöölise, maalri ja leierkastimängijana. Filmimonteerija ametist huvitus aastal 1967, esimese suurema filmitööni jõudis paari aasta pärast (kokku korjus tal neid pisut üle poolesaja). Peter Przygodda nimega seostub eeskätt tema viljakas koostöö režissöör Wim Wendersiga („Tulipunane kirjatäht”, 1973, „Alice linnades”, 1974, „Vale  liigutus”, 1975, „Sõber Ameerikast”, 1977, „Asjade seis”, 1982, „Paris, Texas”, 1984, „Berliini taevas”, 1987, „Maailma lõpus”, 1991, „Vägivalla lõpp”, 1997, „Fotograafina Palermos”, 2008). Przygodda parimate saavutuste seas on samuti Volker Schlöndorffi („Katharina Blumi rüvetatud au”, 1975, „Koletis”, 1996, „Vaikus pärast lasku”, 1999, „Streik”, 2006), Hans W. Geissendörferi („Klaaspuur”, 1978, „Võlumägi”, 1982, „Lumemaa”, 2005)  ja Reinhard Hauffi („Nuga peas”, 1978, „Lõpppeatus Vabadus”, 1980, „Mees müüril”, 1982, „Liin 1”, 1988) tipplavastuste montaaž.