Paratamatus on see, et koos kohustusliku riigihanke osaga on võistluste korraldamine libisenud arhitektide liidult kohalike omavalitsuste ja muude asjast huvitatud organisatsioonide õlule, nende kanda, kes tellivad ka edasise töö. Võistluste juhendit sageli ei järgita, tehakse ära vaid riigihankeline ideevõistlus, mis kiirustades EALiga kooskõlastatakse, selleks et saada vastutasuks liidu liikmetest žüriiliikmeid.
Kurb, kui tulevikus hakataksegi arhitektuurivõistlusi vaidlustama riigihanke vaidluskomisjoni kaudu, kui sellest saab üldlevinud tava. Arhitektid peaksid ikka oma spetsiifilisi linnaehituslikke, arhitektuurseid ja esteetilisi otsuseid tegema ja kontrollima ise, mitte jätma seda teemat juristide pärusmaaks. Me vajame oma mõtete realiseerimiseks teatud mänguruumi ja loomulikult peaks see kõik tingimustes kirjas olema. Praegune arhitektuurivõistluste juhend on selles osas hea dokument, et seal on selgelt eristatud riigihanke kvalifitseerimiskomisjoni töö ja vastutusala ning võistluse žürii tegevus. Me peaksime kümne küünega sellisest eraldamisest kinni hoidma, paraku on selle muutmist pooldavaid arhitektidele ebasõbralikke institutsioone rohkesti. Vaidlust tekitab just kvalifitseerimiskomisjonile antud ülesanne „riigihanke pakkumuste vastavaks tunnistamise” osas. Kui see komisjon on teinud oma otsuse, siis diskvalifitseeritud töid enam ei hinnata, need viiakse teise, lukustatud ruumi. Kui aga töö vastavust võistlustingimustele kontrolliks žürii ekspert, siis jäetakse konkreetne töö võib-olla ka teatud tingimustel hinnatavaks ehk samasse ruumi teiste töödega. Selliste piiripealsete tööde hulgas võib olla särav arhitektuurne idee või lahendus, mis on oluline üldkultuurilises mõttes ja mis võib meie hea tava kohaselt saada näiteks ergutuspreemia. Me peame ju kuidagimoodi esile tõstma ja toetama uusi nägemusi ja suundumusi Eesti arhitektuuris. Arhitektuurivõistlus on ka ise pisike kultuurisündmus. Loomulikult ei tohi aga teha selliseid korralduslikke vigu, nagu Tartu võistluse puhul tehti.
Hoone tehnilises kirjelduses antud ruumiprogramm oli ilmselgelt ülepaisutatud, puudus ka osa vajalikke ruumigruppe; Puudusid žürii poolt valitud eksperdid, kes oleksid andnud hinnangu kõigi tööde vastavuse kohta võistlustingimuste osadega ja fikseerinud selle kirjalikult. Puudusid žürii protokollid tööde vastavuse kohta kolmele hindamiskriteeriumile (sobivus ümbritsevasse linnaruumi, arhitektuurne lahendus ja vastavus hankija vajadustele ja ülesandele – võistlusjuhendi punkt 9.3.2) ja selle hindamise alusel tehtud analüüs. Spetsiifilistele arhitektuursetele ja linnaehituslikele ning võistlustingimusi puudutavatele küsimustele andis vastuse kvalifitseerimiskomisjoni sekretär, mitte aga võistlustingimuste koostaja või žürii sekretär, nagu on hea tava.
EAL on seisukohal, et Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja käskkiri võistluse kehtetuks tunnistamise kohta on õigusvastane ja motiveerimata, sest kõik 22 loetletud tööd vastavad riigihanke kvalifitseerimisnõuetele võistlusjuhendis kirjeldatu ja riigihangete seaduse mõistes. Küll on aga vaja võistluse korraldajal uuesti kokku kutsuda žürii, et analüüsida tekkinud olukorda ning anda avalikkusele selgitus. EAL esitas vastava pöördumise ka Tartu linnavalitsusele.