Eesti muusika- ja teatriakadeemia korraldatud Ester Mäe muusika kammerkontsert hämmastas äratundmisega – kuidas tema muusika noortele nii hästi sobib.
Olen ise kammeransambli ja saateklassi õpetaja ning tean, kui raske on noore inimeseni tuua ja talt nõuda tihti Lied’i, ooperi ja vähemal määral ka kammermuusika juhtivate maailmaheliloojate tundemaailma. Juba Schuberti tsükli “Ilus möldrineiu” sõnade ja muusika seost analüüsides kostab õpilastelt: “Nii imelikud sõnad” või “tobe mees see möldrisell”. Ei saa ju hoobilt nõuda, et XXI sajandi noor mõistaks lõpuni romantismisajandi maailmavaadet. Eriti halvasti tunned end veel hilisromantilise valulemise või ooperite ekstreemsete tunnete pealesurumise juures. Õpilasel on imelik nägu peas ja ega sealt head ettekannet siis ei tulegi. Ester Mäe vaimne maailm, helikeel, soololaulude tekstid – see on aga noortele arusaadav. Siin pole paatost, ülespuhutust, surmaihalust. Nii et ettekandelise identsuse poolest ei jäänud midagi puudu!
Noortele sobib reeglina vähem romantismiajastu tunnete ekstreemsus. Ester Mäe muusika aga välistab igasuguse vahutamise ja pisarapigistamise. Ja see asjalik siirus ning lihtsus, millega EMTA tudengid helilooja teoseid interpreteerisid, oli omaette lisaväärtus. Professionaalsed muusikud peavad selleks n-ö tagasi tulema, oma harjunud ettekandetraditsioone ja ka tooni kohendama. Mäe muusikas pole ka alltekstiderohket filosoofiat, mida peaks peidetud harmooniatest taga otsima ja publiku ette tirima. Pole vaja üle nuputada. Ja noored seda ei teegi.
Kammermuusika on Ester Mäe loomingu täiuslikem osa. Kui tema orkestriteoste puhul jäävad kohati mõned värvid ja liinid justkui varjatuks, siis kammermuusikas on sõnumi ja väljendusvahendite tasakaal ideaalne. See on habras ja tundlik maailm, mida tahaks pieteeditundega jälgida, kuulata, tunnetada… Kaua. Ester Mäe autorikontserdil ei tekkinud ei tüdimust helikeele kordumisest (mõni helilooja kirjutab tõesti ühe loo variatsioone) ega hakanud tundemaailm ka emotsionaalselt väsitama. Mäe muusikas on vaheldusrikkust nii koosseisudes kui meeleoludes. Veel ja veel kuulamise tahtmine tuleb ka sellest, et heliloojale pole iseloomulikud suured vormiloovad kulminatsioonid. Võitluse ja võidu asemel on nähtuste eri nurga alt vaatlemine.
Võluv on aga selles väljendusvahendite nappuses kujundlikkus. Näiteks pole Mäe vokaalmuusikas pikki voogavaid lauseid, vaid iga meeleolu, tekstifraasi kordumatult tabav värvimine. Muusika muutub tihti poole lause pealt, kui teksti meeleolu transformeerub. Ja seda nii suure koosseseisuga koori- kui ka kammerlikes soololauludes. Näiteks kontserdil kõlanud laulus “Mälestus”: “Enam see pole ju algus, vaid lõpustki kaugem mälestus.” Teise lausepoole kõnekad sõnad on lausa ühekaupa muusikasse pandud, välja toodud, väärtustatud. Vaat see on muusikaline tundlikkus!
Ja klaveripartiis pilti loov kujundlikkus. Harva on Mäe lauludes n-ö läbiv saatefiguur, näiteks nagu puhangulises “Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda”. Mäe kammermuusika paneb nüansse püüdes kuulama. Ta ei lase teksti kunagi kergelt läbi, kas või laulu “Õnne algus” vapustavad sõnad “väike õnn on mulle vähe, suure ees aga hakkab hirm” ja nende avardamine muusikalises keeles. Või tema vokaalmuusika ühe tipu, tsükli “Laulud Betti Alveri sõnadele” vapustavalt kirgas maailm: üleüldiselt rõõmsa kevade ja üksiku inimese konflikt (“linnud katusel naersid, kui mind ahastus aknal kägistas”).
Rõõmustas EMTA kontserdibüroo uus tase, korralik kava, sari “Jubilate”, milles kohe peaaegu kõrvu tulemas nii Haydni kui Vladimir Alumäe tähtpäevakontserdid. Ja Ester Mäe sünnipäeva kammerkontserdi korraldamisega tegi EMTA kontserdibüroo suurematele agentuuridele igatahes ära.