Siiski, mõjukaima osa autori loomingust moodustab tema kriitika ja esseistika, iseäranis  äsja Heete Sahkai kaunis tõlkes eesti keeles ilmunud „Esseid kaasaja psühholoogiast”, mille algupärand tuli trükist 1883. aastal ning kus autor oma kuulsas essees Charles Baudelaire’ist pani aluse oma dekadentsi käsitlusele.2 On isegi leitud, et kõnealuse esseega oli ta esimene, kes Baudelaire’i loomingu tõeliselt (lugejatele) avas. Samuti peetakse tihti Bourget’ teeneks alles postuumselt tuntuks saanud Stendhali „avastamist”. Essee Stendhalist on eestikeelsest  väljaandest välja arvatud, nii on jäänud siia käsitletud autoritest lisaks Baudelaire’ile Ernest Renan, Gustave Flaubert ja Hippolyte Taine.       

Kogumik algab Bourget’ eessõnaga, kus ta märgib oma töö olulisima eesmärgina „piiritleda  mõningaid neist tundenäidistest, mida mõned meie aja kirjanikud noortele matkimiseks pakuvad, ja teha oletusi mõningate üldiste põhjuste kohta, mis ajendasid kirjanikke neid tundeid kujutama /…/” (lk 6). Bourget’ esseede fookuseks ei ole nende autorite looming või üksikteos, samuti mitte nende elu, vaid autorid koos oma tegevusega kujutavad endast üksnes vahendeid ühiskonna analüüsimiseks. Tegemist on kirjanduse sotsioloogilise  perspektiiviga. Küsimused, mis Bourget’d huvitavad, on ennekõike teadus, usk ja religioon, üksikindiviid ning tema hoiakud ja tundelaad (nihilism, dilentantism ja dekadents), moraal, inimese ja ühiskonna suhe.     

Just sellist vaatenurka, kus eeldatakse, et teost mõista tähendab mõista ühe sotsiaalse grupi maailmavaadet, mida kunstnik omamoodi meediumina vahendab ja väljendab, kritiseerib üle saja aasta hiljem tema kaasmaalasest mõtleja ja kriitik Pierre Bourdieu, postuleerides oma väljateooria. Kui Bourdieu leiab, et  isegi juhul, kui on võimalik määratleda teose sotsiaalseid funktsioone (gruppe ja „huve”, mida ta „teenib” või väljendab), ei vii see meid teose struktuuri mõistmisele lähemale (Bourdieu, „Praktilised põhjused”, Tänapäev, 2003, lk 73), siis Bourget’ eesmärk ei olegi jõuda teoste struktuurini. Bouget’ puhul on tunda tugevat Hippolyte Taine’i mõju. Pärast teda sai selline sotsiopsühholoogiline lähenemine üldlevinuks: huvi objekt ei ole kirjandus, vaid elu, kuid  selleks, et elust aru saada, ei uurita elu, vaid kirjandust. Mõnikord on see suisa naljakas: nt vene akadeemik Dmitri Ovsjaniko-Kulikovski (1853–1920) kirjutab kaheköitelise vene intelligentsi ajaloo, kuid ei analüüsi ühtegi reaalset inimest, vaid kirjandustegelasi. Kuid teeb seda nii, nagu nad oleksid reaalsed inimesed: intelligent on tema silmis nt Puškini Onegin. 

Paul Bourget’ jaoks on teose tähendus taandatav üsna üheselt selle mõjule inimeste moraalile ja hoiakutele. Tähtis on teoses avalduv kirjaniku tundelaad, mida see lugejatesse süstib. Analüüsitavate autorite valikul ei lähtu kriitik mitte neist loojatest, kes kõige paremini portreteerivad valitsevaid hoiakuid ja tundelaade, vaid käsitleb nimelt erandlikke autoreid. Bourget’ eesmärk ongi otsida kirjanikke, kes „tähistavad mõnd uut avastust oskuses maitsta kibedalt ja magusalt elu, millele kogu kunst võib-olla taandubki?…” (lk 57). Laia teemade ringi hõlmavas esseekogus on kirjanduse ja ühiskonna suhe – Bourget’ kriitilise perspektiivi lähtealus – üks neist tahkudest, mille üle autor pikalt ei mõtiskle. Nendevaheline side  on ilmne, põgusalt nenditakse, et ajal, mil traditsioonide ja kodukoha mõju väheneb, saab just raamatust peamine õpetaja (lk 5).       

Bourget järgib siin toona levinud  arusaama, et keskkond vormib inimest. Kuigi ta eessõnas ütleb, et „kunstivõtteid analüüsitakse siin üksnes kui märke ning nende autorite isikuid mainitakse väga põgusalt, vist küll ainsagi eluloolise kõrvalepõiketa” (lk 5), leiab ta nende loomingu lätted nimelt ümbruskonnas. Selline lähenemine ei ole Bourget’ spetsiifika, vaid valitsev arusaam, mida ennekõike esindasid Zola ja jällegi Taine; märkimisväärne on aga see, et kuigi Bourget lähtus samast naturalistlikust  paradigmast, ei lähenenud ta mitte naturalismi, vaid decadence’i autorite loomingule. Baudelaire luuletajana sündis kirglikust usust ja selle kaotamisest, kuid ka Pariisi patustest urgastest: „Baudelaire’i liiderlikud kalduvused seevastu pärinesid Pariisist. [—] On näha, et ta käis läbi kõik selle häbitu linna halva kuulsusega majad, ja võib aimata, et ta sai sealt julgeid kogemusi” (lk 11). Renani – nagu üldse keldi rahvaste – melanhoolse tundelaadi kujunemise  põhjusi võib leida looduses: „Mornilt laiuvad kaljud ja nõmmed. Silmapiiril hiiglaslikke laineid kurrutav meri, kuhu pilv pilve järel imbub kogu halli taeva kurbus. See on tõesti Finistère, maailma lõpp, kuhu rullus kõige kaugem rändlaine, mis sajandite vältel rahvaid idast läände kandnud. Pole siis ime, et nende kaljude, nende nõmmede, selle ookeani sünnitatud  inimene on hakanud vähem väljapoole elama, et koondada kogu elujõud ümber oma saatuse küsimuse” (lk 27–28). 

Suhe on niisiis mõlemapoolne: autor (nagu iga inimene) sünnib suuresti oma keskkonnast ja end kunstiliselt väljendades valab ta selle tahes-tahtmata ka loomingusse. Siiski ei tähenda see tingimata autori ja persona võrdsustamist. Bourget küll näiteks oletab Baudelaire’i luule põhjal tolle nautlemist Pariisi bordellides, kuid kas ja kui tihti poeet seal ka tegelikult käis, selles ei seisne Bourget’ huvi. Tähtis on hoopis leida ajastu haiguse sümptomid. Ning isegi siis, kui autor seda ei soovi, vaid, vastupidi, isegi vältida püüab, kannab tema looming tema hoiakuid ja tundmusi. Flaubert’i puhul märgib Bourget, et too võitles küll isikliku tundelaadi sattumise eest kirjandusse, ent võitlus jäi asjatuks: „ka  Flaubertil polnud pääsu” (lk 57). Tundelaad avaldub kõiges, teemavalikust väljenduse stiilini. Bourget ei käsitle kirjandust biograafilisest vaatenurgast, vaid sealt eraldub psühholoogiline tahk. Flaubert’i raamatud ei räägi meile sellest, millist elu Flaubert elas, vaid pakuvad ainest autori psühholoogia kirjeldamiseks, sellest omakorda aimub ajastu vaim. Nii läheneb Bourget psühhoanalüütilisele kirjanduskäsitlusele, iseloomulik on siin nt usu kaotamisega  seonduvate mehhanismide kirjeldamise viis. Kui inimesel (antud juhul Baudelaire’il) kaob usu objekt, jätab see hinge mõra, tühiku, ning ta hakkab otsima uut konkreetset ideaali, mille poole püüelda, mida ihaleda. Tühikut püütakse asjata täita küll lugedes, küll uue usu otsingutega, ent alati naastakse veel enam veendununa usu illusoorsuses. Viimaks viib selline iha ja selle võimatus lõppu, kus tühiku koha võtab surm (lk 15). Siingi paistavad selgelt välja psühhoanalüütilise  teooria alged (surmaiha, lacanlik ihakäsitlus, ka žižeklikud mõttekäigud jne).   

Hiljem saigi Bourget’st üks neist, kes Freudi teosed oma kaaskondlasteni viis.  Ülikoolis õppis Bourget esmalt klassikalist filoloogiat, kuid asus seejärel õppima kirjandust ja filosoofiat. Kuid lisaks oli noormehel huvi arstiteaduse vastu, mille tulevasele kriitikule toob välja Aleksander Aspel järelehüüdes Bourget’le Loomingus 1936, nr 1. Aspel kirjutab, et Bourget lähenes oma vaatlusaluseile arstina, kelle üheks sihiks oli leida selle levinud tõve sümptomid, mis oli üldiselt tuttav „sajandi haiguse” nime all ja hukutas paljusid noormehi  enesetappude, iseäratsemise ja ülepingutatud melanhooliaga. 

Tähtis roll Paul Bourget’ elus ja kujunemises  oli usul: esiteks loobumine katoliiklusest teismelisena 1867. aastal ja teiseks selle juurde lõplik naasmine sajandi lõpuks. Ni
isiis pärineb „Esseid kaasaja psühholoogiast” just perioodist, mil Bourget oli usu kaotanud, ometi leiame raamatust teravad read noormeeste usust loobumise põhjuste kohta. Nimelt väidab Bourget, et „noorte tuunikas vabamõtlejate jumalakartmatus saab alguse liha nõtrusest ja õudusest pihtimise ees”. Ning argumendid tulevad hiljem. 

Kuid usu kaotamine pole lõplik. „Nii et kui liha aastatega põduraks jääb ja palavikuline veri ei põleta enam tukslevaid sooni, peavad tuhmunud usu jäljed uuesti nähtavale ilmuma ja ilmuvadki,” kinnitab autor enne omaenda naasmist katoliiklikku kirikusse (lk 42). Algupärandi ja eestinduse ilmumise vahele mahub rohkem kui terve sajand. Hinnates arstina oma ajastu haiguse sümptomeid, näeb Bourget tõenäolisena üpris kehva prognoosi.  Kui XIX sajandi lõpu Pariisis levib nakkusena diletantism ja dekadents – mõlemad mõisted on autoril ambivalentsed, tähistades ühtaegu nii positiivset kui negatiivset –, siis tulevikku näeb ta päris süngena. Ta peab põhjendamatuks oletust, et inimkonda ähvardava kriisi eest päästab meid vabanemine murest teispoolsuse pärast. Pigem usub ta, et tsivilisatsiooni edenedes närvide tundlikkus üha peeneneb, tekib üldine melanhoolia, ning nähes ka teadusliku  teadmise lõplikku pankrotti, langetakse meeleheitesse. Kui nähakse, et suur must auk, kust me tuleme, avaneb meile igavesti tühja ja mustana, vallanduvad traagilised mässud, milletaolisi pole kogenud ükski ajastu (lk 48). Suured krahhid, mida Bourget ennustas, tulid tõesti, tabades kogu lääne ühiskonda. Lisaks on Bourget’ ja meie vahel suurimate muutuste sajand maailma ajaloos, kus inimest ümbritsev on üsna kapitaalselt teisenenud. Raamatutegi  tähendus pole enam sama kui Bourget’ teose ilmumise ajal, kui sellest oli saanud inimeste tähtsaim mõjutaja. Ometi on inimene samaks jäänud – oma kõhkluste, hirmude, lootuste, usu ja ka rõõmudega.   

1 Mõlemad Aaviku tõlked on eesti keele uuenduslikud, sisaldades ohtralt nii neologisme kui uusi grammatilisi vorme, samuti seletavat sõnaraamatut  ja selgitavaid märkusi keeleuuenduste kohta. Ühtlasi rõhutab tõlkija „Õpilase” järelmärkustes, et tõlge ei ole tehtud keele demonstreerimiseks ning „kui käesoleva tõlke keel tundub raskestiarusaadavana praeguselle eesti publikulle, siis sellepärast, et veel mitte kyllalt hästi ei tunta kõiki neid uuenduslikke vorme ja uusi sõnu (samuti nagu 50 aasta eest eland inimesed hästi aru ei saaks praegusest ajalehekeelest); kui need on ära õpitud, siis kõik on niisama selge ja arusaadav kui igas hariliku keelega raamatus”.   

2 Bourget’ dekandentsi ja diletantismi teooriale on  keskendunud Mirjam Hinrikus oma sisukas järelsõnas, mistõttu siin neid teemasid üksnes riivatakse.