Möödunud laupäeval esinesid Tallinna raekojas Elar Kuiv (barokkviiul), Olev Ainomäe (barokkoboe), Lembit Orgse (klavessiin) ja Egmont Välja (barokktšello) kontserdiga “Itaalia sonaadid”. Muusikaõhtule jõudes võis küll tõdeda, et need ajad, kui eesti interpreetide kammerkontserdid olid pooltühjad, on nüüd õnneks möödas. Piletilaual ilutses silt “välja müüdud”.
Eestis on mitmeid asjatundlikke varajase muusika interpreete ja kollektiive ning õnneks jagub neile ka esinemisvõimalusi. Kuiv, Ainomäe, Orgse ja Välja on erudeeritud ning hästi isikupärased muusikud, kuid pole päris sellises koosseisus varem esinenud. Oma mitmete tegevusalade kõrval (Elar Kuiv mängib Soomes Ostrobotnia Kammerorkestris ja õpetab Kaustise muusikakoolis, Olev Ainomäe on Hortus Musicuse liige ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud, Lembit Orgse on pedagoog ja EMTA klahvpillimuusika ajaloo õppejõud, Egmont Välja mängib mitmetes vanamuusikakollektiivides ja tegutseb kontserdikorraldajana) on varajane muusika kahtlemata nende suur huvi ja kirg, ning päris kindlasti pole tekkinud “töörutiini”.
Muusika vajab nagu inimese loomine piibliloos “elavat õhku”, et elustuda. See itaalia vanamuusika kava oligi väga elus. Mängiti muusikat itaalia hilisrenessansist barokini. Kava kronoloogiliselt vanimate heliloojate, XVII sajandil elanud Uccellini ja Castello muusikat on vähe kuuldud ja esitatud – tegu oli omapärase, mõnes mõttes Frescobaldit meenutava stiiliga. Itaalia baroki täit hiilgust näitasid aga Bassani ja Geminiani sonaadid, Scarlatti ja Pasquini klavessiiniteosed ning Corelli ja Vivaldi sonaadid.
Kava ülesehitus oli väga vaheldusrikas: kord kõlasid sonaadid kahele sooloinstrumendile ja basso continuo’le, siis ühele neist, sekka ka klavessiini sooloteoseid. Stilistiliselt on selle ajastu Itaalia muusika eklektiline, meeleoludelt väga vaheldusrikas, ent konkreetne kava oli pigem rõõmsameelne, kohati lausa riukalikult vaimukas (näiteks Vivaldi sonaadi obligato-oreli, viiuli ja oboe kiired dialoogid ja duetid, mis panid oma ansamblilises ühiskeeles ja -mõtlemises lausa hämmastama).
Väljenduses tuleb kõik n-ö lõpuni viia, et ideed ja kavatsused jõuaksid selgelt kuulajani. Ning väga paljuski see esitajatel ka õnnestus. Vaimulaadilt on neis muusikutes midagi sarnast: võrdne asjatundlikkus, sarnane muusikatunnetus (ühelt poolt lüürilisus ning teisalt hea karakterite taju), seetõttu moodustuski väga orgaaniline ja igas mõttes nauditav ansambel.
Tore oli neid kuulda ning ilmselt veelgi toredam oleks meie kontserdipublikul selle koosseisuga ka edaspidi kohtuda.
