Kunstiinstituudi aegu olid Tallinna agulite poolkeldrid täis kunstnikke ja kunstitudengeid. Paljudes puitmajades oli vaid puuküte, pliit või  ahi, mida täiendas enamasti hädine elektriradiaator. Kergelt läppunud agulihõng kandus tudengitega linnatänavatele, Moskva kohvikusse ja kooli. Boheemlaslik elu kulges ühest agulimaja-alusest teise, üsna sageli läksid seal segamini päevad ja ööd. Keldriateljeed olid täis elu, loomingut ja pidu. Ümber Tallinna vanalinna kaarduv agulivöö kogub järjest populaarsust. Siin ei ela enam vaid vaene muulane või kunstitudeng.  Järjest rohkem maju saab endale uue make up’i, järjest enam saabub siia „korralikke inimesi”. Eriti veetleb romantiline agulielu aga endiselt loomeinimesi. Agul ei ole veel kaotanud oma ehedust, siinsed teed on auklikud, aedadel puuduvad ikka mõned lipid ja nii mõndagi maja katab aastakümneid vana värvikiht, mis tükati lahti on koorunud, nii et paljastub maja eelmine värv.     

         
Värvid räägivad agulielanikest nii mõndagi. Selliste värvikombinatsioonide peale, nagu võib leida näiteks Kalamajast või Pelgulinnast, ei tuleks ise ealeski: elektriroheline maja samblaroheliste piirdeliistude ja pruuni aiaga, khakivärvi elamu kapsarohelise väljaastega,  kahvatukollane maja elektrirohelise uksega, mida kaunistavad mururohelised tahvlid, sirelililla maja sinepikollaste piirdeliistudega, põrsaroosa plankaed. Seda rida võiks pikalt jätkata. Kultuuriväärtuste ameti poolt heaks kiidetud sulnite sügisvärvide vahel mõjuvad need ornungit armastavale inimesele ärritavalt. Seda kõike võib aga vaadata ka sama nurga alt nagu näiteks Aafrika põliselanike kõikvõimalikest jääkidest kokku klopsitud ja erksaks võõbatud  uberikke. See on kohaliku elanikkonna eneseväljendus, milles peegeldub nende maitsemeel ja elurõõm. See on tänane ehedus, mis ei lase agulil kitšiks muutuda. Kõik värvid ei näita aga vaid kohalike maitsemeelt. Pelgulinna ühel ilusamal, Preesi tänaval on valdavalt kahepereelamud, mis on värvitud poolest saati üht, poolest teist värvi – tüüpiline eestlaslik Andrese-Pearu suhe majafassaadidel. Eriti naljakas on asi siis, kui maja  värv vaheldub vertikaalis – kaugelt näha, kust jookseb omandi piir. 

Paratamatult kaovad agulimajast ahiküte ja sellega koos aguli kohal suitsev korsten, sellega tuleb leppida. Hoopis kurvem on aga näha karmi parkimispoliitika tõttu parkimisplatsiga kattuvaid majataguseid õunapuuaedu. Sellega kaotab keskkond oma ühe suurima väärtuse – siinse lummava roheluse. Kesklinna piiril paiknevad agulid pole kindlasti piisavalt tihedad  ja mõnel pool tasuks ehk asustustihedust tõstagi. Aga mitte haljastuse arvelt! Pigem olgu siis natuke kõrgem maja, aga hoov olgu vana struktuuriga. Agulite uus häda on nende monofunktsionaalsus. Väljasuremisohus on väiksed agulipoed ning uusi äri- ja kontoriruume siia ei rajata. Ei ole turgu, ütlevad arendajad. Ja nii sureb agul keskpäeval välja. See meelitab siia kurikaelu. Esimesel korrusel, eriti tänavanurkades võiks  siin-seal mõni loominguline töökoda või väike äripind ikka olla.       

Agulite omavaheline sidusus on nõrk: Kalamaja ja Pelgulinn, mis jooksevad pikalt kõrvuti, on ühendatud vaid Telliskivi tänava peenikest niiti pidi ja ei ole harv juhus, kus seegi on tõkkepuuga kinni ning rongijupats ei suuda kümmekond minutit otsustada, kas liikuda edasi  või tagasi. Pelgulinna ja Kassisaba vahel konkreetne ühendus puudub. Veerenni ja Kadrioru piirkond seisavad üsna eraldi. Võiks ju olla üks selge ühendav nn aguliring. Kui veel seitse-kaheksa aastat tagasi keeldusid pangad agulielamu ehitamiseks laenu andmast (välja arvatud Kadriorgu), sest ei uskunud, et ostujõuline elanikkond võiks tahta sellisesse perifeeriasse kodu soetada, siis nüüd on selge, et puitagul on elamiskohana pop ja siinsete  uute korterite eest annab raha küsida küll. Parematel päevadel ulatus näiteks Kalamaja uue korteri ruutmeetri hind 40 000 kroonini. Praegu kõigub uute korterite ruutmeetri hind 1200 ja 1600 euro vahel. Vanu agulitänavaid kaunistavad siin-seal uhked autod ja elanikkond on üsna mitmekesine, ulatudes asotsiaalsest narkomaanist pangatöötajate ja ärimeesteni. Nagu aguli majadki – lagunenud kuuridest moodsate elamuteni.       

  Üks mu hea tuttav otsis uut korterit, eelistatumad piirkonnad oli Kalamaja, Pelgulinn ja Kassisaba. Seal on valmimas üsna mitu uut maja ning soovitasin tal osta uue korteri: siis on kindel, et torustik töötab ja katus ei lase läbi. Korterid üle vaadanud, ohkas ta nõutult: „Ei inspireeri …”. Uus aguliarhitektuur, puhas ja klants maja, mida on püütud valutult vanade vahele sobitada, ei taba pahatihti selle  keskkonna sügavamat olemust, ei paku ka uut, paremat elustiili. Uus agulielamu, millel pole üht prantsuse rõdugi, rääkimata mõnusatest hommikukohvi terrassidest, teeb aga lausa hinge täis, eriti kui selle ümber laiutab vaid autoparkla. Sellest on vähe, et maja vastab kõikidele ametnike ettekirjutustele. Agul ootab hinge ja isikupära.     

  Kui tullakse agulimiljöösse, siis ei otsita siit kindlasti väga äkilist moodsat arhitektuuri. Nägin mõned aastad tagasi saksa arhitektide lennukat visiooni Kalamaja äärealale: betoonalusest, mille alla jäi kogu kvartalit hõlmav  garaaž, kasvasid välja suured klaasised hoonemahud – innovatiivne ja ignorantne. Pole mõtet ümber kujundada seda, mis aastasadadega on omandanud nii tuntava, nii sõbraliku näo. Ei oota seda ei uus ega vana agulirahvas. Vabu maid, kus arhitektuuriga vallatleda, on küllalt. Kohatuna mõjub ka kümmekond aastat tagasi Itaalia arhitektide loodud nn Preatoni kvartal Jahu tänava alguses. Struktuurilt poegi ju asi hull – miks mitte luua vanalinna kõrvale selline  tihedam sisetänavaga agulikvartal, kus traditsioonilised aiad puuduvad. Arhitektuurikeel kuulub aga paraku Legolandi mängumiljöösse, „ehedus” on siin võõras sõna. Agulite struktuur on aja jooksul pisut muutunud. Kui tsaariajal ehitati majad vastu tänavat, nii et peamaja taha sai ehitada veel hoovimaja ja ruumi jäi ka aia tarvis, siis Eesti Vabariigi ajal hakati maju tänavajoonest tagasi tõmbama. Meie lumerohkete talvede ja kitsaste  tänavate juures on see praktiline, kuid eelistan siiski, et jätkataks agulile omasema tänavaäärse hoonestusega. Selline lai tänavaruum, nagu näiteks on Graniidi tänavas, on agulimiljöös võõras, samuti lilleklumpidega eesaed. Töölisagulite juurde ei passi ka väga organiseeritud, liiga kujundatud haljasalad. Nagu rusikas silmaauku istub aga Kalamaja kaldale Siiri Vallneri ja Indrek Peili linnainstallatsioonide festivaliks rajatud leboala Kalarannas. See on  just selline nutikus, mis on siia oodatud: mitte liiga klants, mitte üle disainitud, ei tüki liigselt esile ning on pisut juhuslik ja värske. Midagi sellist tahaks näha ka uues aguliarhitektuuris.