Indrek Sammul ei pelga oma tegelaskuju naeruvääristada. Nõnda õigustab Salieri lavaelu Andres Lepiku režii koomikalembust, farsi ja vodevilli paroodilisi (?) puhanguid. Polegi varem näinud nii jultunult lapsikute registritega Salierit. Infantiilsusesööstud peaksid ses näitemängus nagu olema Amadeuse privileeg – ent seekord trumpavad Salieri väärikuse minetamise soolod Mozarti ülbelt üle! Lapselikku tujutsemist väljendavad eriti ilmekalt Salieri jalad. Naljakad on suures tugitoolis maiustamise misanstseenid, kus Salieri on ühtaegu õndsalik jõmpsikas ning hõrgutistest lausa erootilist naudingut kogev gurmaan. Samalaadne kontrast tekib võrgutamisstseenides, mil Salieri groteskini küündiv (elu)mehelik saamatus võib muutuda peaaegu liigutavaks abituseks ning siis juba närusteks nähvamisteks. Peeni üleminekuid sisaldab Sammuli Salieri suhtlemine publikuga kui „pihiisadega tulevikust”. Meil saalis tuleb tähelepanelikult kuulatada, kus lõpeb pihtija kahetsus ja algab eneseimetlus, millal ja miks sureliku eneseõigustusest saab surematu sarkasm, kuidas edevus moondub ahastuseks ja vastupidi. Omaette jälgimist väärivad Salieri kentsakad häälemodulatsioonid: õukondlik kõnemaneer, millesse lõikuvad teesklematu siiruse noodid, olgu siis kaitsetuse või alatuse viivudel. Just rolli häälekasutuses, mis jäi esietendusel veel rabedaks, võib aimata põnevaid võimalusi žanripiiride nihutamiseks.
Viitasin Andres Lepiku lavastuses domineerivale koomikale ja koomuskile, ent ülejäänud ansamblis Salieri ümber ei toimi see laad samavõrd läbiva ja läbimõelduna. Kuigi esimene vaatus tundub ka tervikuna stiiliühtsem. Näiteks õukonna esitlemine Salieri taktikepi all võimaldab elegantseid piruette kõrvaltegelastele. Andres Oja ilmumine Teresa Salierina mõjub maitseka sürpriisina. Isikupärast irooniahelki ei ole leitud Venticellode duole (Kata-Riina Luide ja Triinu Meriste), mistõttu neis rollides jääb androgüünia põhjendamatuks. Žanritundliku sarži visandab Aarne Soro keiser Joseph II osas. Valitsejat eksponeeritakse paraadportree poosides – kummatigi ei välista valitseja klaasistuv mannekeenipilk ka inimliku kaitsetuse vilksatusi. Julge groteskitajuga torkab kõrva ja silma Kadri Lepa ooperidiiva Katherina Cavalieri.
Olen seni vaikinud Mozarti rollist lavastuses ja tajun, kuis see vaikimine muutub juba piinlikuks. Välistelt eeldustelt sobib Martin Mill Mozartiks igati, ent orgaanilist siseelu orkaaniliselt sahmerdava välisjoonisega esietendusel veel ei kaasnenud. See on üks neetult raske ja paradoksaalne roll. Ehkki näidend kannab pealkirja „Amadeus”, on peategelaseks Salieri, Mozart aga kirjutatud poleemiliseks ja ebamugavustunnet
tekitavaks eksimelapseks. Ometi, kui kogu selle kõkutamise, ropendamise ja seltskondlike fopaade kaskaadist ei kuma läbi teine plaan, kui me saalis ei tunneta, et too mõõdutundetult ärplev poisike Amadeus on tõepoolest jumaliku sädemega Mozart – siis läheb kaotsi näidendi põhisõnum ja idee. Teises vaatuses, mil komöödia kaitsekihti peaks lagundama tühjusetunnetus, hakkas pinge laval kahanema. Sisim täpsus kippus vahepeal hajuma ka Salieri rollist, taastudes siiski maski heitmise ja „ülestunnistuse” hetkel, silmitsi Mozartiga.
Muusika kui näidendi kolmas või tegelik peategelane, pühendunud heliloojate elu sisu, taandus just Mozarti rollis üsna kõrvaliseks. Näiteks Jüri Krjukovi Mozart (Kalju Komissarovi lavastus Eesti Draamateatris, 1995) on sööbinud mällu oma oopereid kirglikult dirigeerides, kogu olemusega helidesse sukeldudes. Ugala lavastuse kärbetele tagasi mõeldes hakkab kahju amüsantsest vinjetist: Salieri tervitusmarsist, mille Mozart impulsiivselt ümber komponeerib. Selle, näiliselt tühise kupüüriga läks kaotsi hea võimalus paotada nii Mozarti talenti kui ka Salieri väiklast solvumist muusikasfääris, mis ju märksa olulisem kui kahe mehe rivaliteet naisi küttides. Merilin Kirbits mängib Mozarti naist Constanze’i küll elujanulisena, kuid temagi osalahendus jääks justkui ebalema komöödia ja draama, tugevate tunnete ja kerglase flirdi piiril. Alles naise hüvastijätus sureva Wolfyga vallandub hingelisem ja dramaatilisem tunnete skaala, mis veenvam kui Constanze’i varasem lavaelu.
Mozarti rolli igavikuline salahoovus ja talendi kvintessents ilmneb tema otsekui kogemata sõnastatud monoloogis sellest, mismoodi Jumal kuuleb maailma muusikana. Laval see tekst muude fraaside mürast kuigivõrd ei eristu. Keerukam dialoog Jumalaga, kõrgusemõõde jääb ainuliselt Indrek Sammuli Salieri pärisosaks. Teda toetab Maarja Meeru lakooniline kujundus: pilvede igavikuvalgus ajalikku elu raamival teatraalsel eesriidel. Kahtlemata on meil, lihtsurelikel, ausam ja küllap turvalisemgi samastuda keskpärasusega, seega võtta saalist lahkudes kaasa Salieri sarkastiline õnnistus ja andestus. Ometi tahaks kogeda kui tahes üürikest hetke, mil tekib võimalus olla Mozarti poolt, kogu inimliku triviaalkomöödia kiuste ja mitte pelgalt teoreetiliselt. Ei anna mulle rahu see Salieri pillatud küüniline repliik Mozarti matmisest ühishauda. Kas oleks mõeldav, et süda sel viivul võpataks ja kisuks valust kokku – otsekui avaneks teada-tuntud tõiga kujundlikkuseni halastamatu tähendus alles teatrisaalis. Igal etendusel esmakordselt. Siin ja praegu. Kui aga traagiline dimensioon välistatakse programmiliselt? Siis mattub ülev reekviem koos illusioonitu surmahirmuga lavasuitsu pilvedesse. Ja mis jääb mul saalis üle? Diskreetselt köhatada ning keiser Josephi kombel nentida: „Ahah. Nojah, mis siis ikka.”