Eesti liitus Antarktika lepinguga 45. riigina 2001. aasta mais. Tänu toonase välisministri Toomas Hendrik Ilvese initsiatiivile 2004. aastal esitas Eesti valitsus taotluse liituda Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokolliga. Nüüd soovitakse sellest loobuda, kuna väidetavalt on see kulukas. Tõsiasi on see, et Antarktika lepingusüsteemis olek ei tähenda iga-aastasi olulisi rahalisi kulutusi. Antarktika lepinguga liitumine on meile maksnud null krooni aastas. Keskkonnaprotokolliga liitumine tähendaks maksimaalselt ühe ametniku kahe nädala tööd aastas. Küll looks aga keskkonnaprotokoll eeldused, et laiema Antarktika uurimisega saaks algust teha ja annaks kindluse, et kõik Lõunamandril viibivad eestased, olgu teadlased või turistid, täidaks seal kehtivaid Maa kõige rangemaid keskkonnakaitsereegleid Polaar- ja kliimauuringud (mis on üsna märkimisväärses osas kattuvad tegevusvaldkonnad) võivad anda vastuse küsimusele, mis juhtub Maal järgmise 500– 1000 aasta jooksul. Võimalik, et ka järgmise 100 aasta jooksul. Kas ookeanide veetase tõuseb 0,5, 5 või 15 meetrit või saabub hoopis uus jääaeg? See on oluline teadmine. Kas või seetõttu, et aru saada, mis saab poole tuhande aasta eest rajatud linnadest ja kultuurilisest infrastruktuurist, kas Eesti on keskaja raadiuselt tulevikku vaadates arhipelaag või mandrijää pealetungi ootav põhjamaine riik.
Ja peamine küsimus: kui suur on inimese roll kõigis neis muutustes ja kas meie võimuses on seda väärata? Tänapäeval tegevusjuhiseid käsulaudadena taevast ei poetata ja vanadest on vähe abi. Lahendiks on teaduslik solidaarsus uute teadmiste hankimisel, et luua ennustusvõimelisemaid mudeleid Maa ja selle tuleviku kohta. Sirbi küsimustele Antarktika kui uurimisobjekti ja teadusliku koostööpaiga kohta vastavad TTÜ geoloogiainstituudi vanemteadur bioloogiadoktor Enn Kaup, osalenud kaheksal Antarktika ekspeditsioonil ja projekti ESTANTEX (Eesti Antarktika ekspeditsioon) juht ning Antarktika lepingu kontaktisik Eestis Mart Saarso.
Milline on üldse Eesti ajalooline kokkupuude Antarktika ja Antarktika-uuringutega?
Enn Kaup: Meie jaoks hakkab see peale Bellingshausenist. Tema oli see, kes nägi 28. jaanuaril 1820 Antarktist dokumenteeritult esimesena. Bellingshausen jõudis pooleteist miili kaugusele šelfiliustiku servast, mida tänapäeval loetakse osaks Antarktisest. Paraku ta kaugemale ei näinud. Ilm oli sombune, sadas lund ja mägesid, mis sellest kohast hea ilmaga oleksid olnud väga hästi nähtavad, ta ei näinud. Olen ise selles piirkonnas olnud ja näinud neid mägesid paistmas 170 kilomeetri kaugusel. Oleks Bellingshausen toona maa tuvastanud, oleks tema avastajaroll ka suurem. Nüüd on paraku mängus nii poliitika kui ka rahvuslik uhkus. Britid väidavad, et ega ta ikka päris täpselt aru ei saanud, mida ta nägi. Brittide jaoks on Antarktise avastajaks Edward Bransfield, kes olevat näinud Antarktise mägesid kaks päeva peale Bellingshausenit. See ei muuda aga tõsiasja, et meie mees oli esimeste hulgas, kes selle mandri ära nägi. Muuseas, Antarktise all mõistetakse lõunamandrit ning Antarktika tähendab kogu merd ja maad polaarfrondist, ca 55 kraadi lõunalaiust, lõuna pool.
Millise tõdemusega Bellingshausen edasi purjetas?
E. K.: Ta kirjutas, et oli näinud erakordse ulatusega mandrilise päritoluga jääd. Jääkilp teebki Antarktise mandriks nagu teisi mandreid moodustavad gneiss või graniit, leitakse tänapäeval. Pärastpoole avastas ta Peeter Esimese saare, kaugeima toonase maismaa lõunas. Hilisem eestlaste teaduslik tegevus Antarktikas algas rahvusvahelisel geofüüsika aastal (1957-58) ja minu teada oli meie esimeseks teadlaseks seal meregeoloog Ivar Murdmaa. Tema uuris ookeani setteid.
Antarktikas ristuvad ilmselt väga paljude maade mitmeplaanilised huvid. Kuidas siis nii läks, et selle mandri osas jõuti üsna rahumeelse jagamise ja koos tegutsemise kokkuleppeni? Inimene seal väga ei laamenda, ei sekku, ei kaeva, ei muuda loodust…
E. K.: Esmalt on tähelepanuväärne see, et ei mindud märkimisväärselt riidu. Eeldusi samal ajal tüliks jagus. Aastatel 1950–1951 olid britid ja argentiinlased sedavõrd tülis Baya Esperanza (britid nimetasid seda kohta Hope Bayks) pärast, kuhu mõlemad riigid soovisid oma baase ehitada. Nad ehitasidki ja lammutasid teise ehitatut. Ja juhtus ka nii, et kui britid lähenesid Argentina baasile, tulistati sealt britte kuulipildujaga. Tõsi, õnneks üle peade. Verd Antarktikas minu teada valatud ei ole, aga see tulistamisjuhtum tekitas tõsise diplomaatilise skandaali. Argentiinlased sedapuhku taandusid. See oli enne geofüüsika aastat. Geofüüsika aastal pöörati suurt tähelepanu Teise maailmasõja ajal kasutusse võetud seirevahendite, näiteks radarite, kasutamisele ka polaar- ja atmosfääriuuringutes. Geofüüsika aasta oligi ennekõike Ameerika Ühendriikide teadlaste eestvõtmine uute tehnikate rakendamiseks loodusuuringutes. Ja see algatus võttis maha suure hulga poliitilisi pingeid, mis selleks ajaks olid Antarktika ümber kogunenud. Nii lõidki 12 riiki Antarktikasse baasid sh ka Nõukogude Liit.
Mis on saanud ajaloolistest pretensioonidest, mida esmaavastajad ja muul põhjusel maaomandi õigusi tundvad riigid on Antarktika suhtes esitanud?
E. K.: Neil pretensioonidel on kirev ajalugu. 1930. aastatel kuulutas näiteks Norra enda omaks Kuninganna Maudi maa. (See on 2,7 miljoni ruutkilomeetrine sektor Antarktisest, mille kogupindala on 14 miljonit ruutkilomeetrit – toim.) Tol perioodil deklareeris oma nõudlusi Antarktikas ühtekokku seitse riiki. Geofüüsika aastal sai alguse ka ulatuslik koostöö. Meenub juhtum, kui Kuninganna Maudi maa mägedes jäi ühe Belgia printsi juhitud ekspeditsioon hätta. Nende lennuk oli rikkis ja Vene lendurid läksid appi. Mulle on jäänud mulje, et teadlaste, tehnikute ja maadeavastajate koostööõhkkond kandus üle diplomaatidele ja poliitikutele. Kui hakati arutlema Antarktika tuleviku üle, siis võimudele olid ekspertideks just need, kes olid osalenud selle mandri uurimisel. Rahvusvaheline geofüüsika aasta sai murdepunktiks Antarktika küsimustes. Arusaam, et Antarktikas ei olda vaid jää pärast, sai õnneks küllalt rahumeelse lahenduse. Külma sõja ajal oli Antarktika ainuke paik kus USA ja N Liit efektiivset koostööd tegid, igal pool mujal olid nad vihased vastased.
Mart Saarso: austraallasest Antarktika ajaloo uurija Tim Bowden osutab oma ülestähendustes, et ameeriklaste hoiak oli õige lähedal sellele, et võtta kontroll kogu Antarktika üle, kui mõned riigid omavahelist nägelemist ei lõpeta. Ju peeti silmas näiteks Argentina ja Ühendkuningriigi konflikti ja teisigi teravaid vaidlusi.
E. K.: Peale Argentina–Briti tüli oli ameeriklaste kannatus katkemas ka Tšiili ambitsioonide puhul, kui tšiillased arvasid, et nende mäestike loomulik jätk ongi Antarktikas.
See sarnaneb venelaste Põhja-Jäämerealuse piiritõmbamisega n-ö nende šelfiala jätkuna, mis ulatub Venemaa rannikust üsna kaugele.
E. K.: Täpselt nii. Antarktika puhul on paljud ambitsioonid seotud ka sellega, kui palju konkreetne riik on mingit ala Antarktikas esimesena väisanud ja kaardistanud. Austraalia ulatuslike kaardistustööde tõttu Ida-Antarktises on nende nõudluseks 42 protsenti mandri territooriumist.
M. S.: Et vältida tülisid, siis Antarktika lepingu põhisosaks saigi territoriaalsete nõudmiste külmutamine. Keegi ei ole neist loobunud, ainult et ühise tegutsemise huvides ei räägita neist enam jõuliselt. Kuigi Prantsusmaale kuulub Antarktisest meretaguse territooriumina – nende mõistes väike osa – Adélie maa, on see pea kümme korda suurem kui Eesti. Kokkulepe on ka selle kohta, et uusi nõudmisi enam territooriumidele ei esitata. Mu
idugi, USA ja N Liit deklareerisid, et nad ei esita nõudmisi, kuid nende senisest tegevusest tulenevad, kuis öeldagi, paratamatud tagajärjed, ja selles osas kasutas Nõukogude Liit ära Bellingshauseni avastusretke. Antarktika leping on sõlmitud tähtajatult ja kehtib seni, kuni riigid ei esita uusi territoriaalseid ja muid radikaalseid nõudmisi.
Kas Antarktikas relvi on?
M. S.: Minu teada on ainsaks levinud relvaks raketipüstol.
Kui palju riike on Antarktika lepinguga liitunud?
M. S.: 48 ja viimase paarikümne aastaga kümmekond. Pärast Eesti liitumist Antarktika lepingusüsteemiga 2001. aastal on liitunud Valgevene, Portugal ja Monaco. Näiteks Soome liitus Antarktika lepinguga 1984. aastal ja korraldas uurimistöid ka 1990. aastate alguse majanduskriisi aegadel.
Mida riigid tänapäeval Antarktikas teevad?
E. K.: On selge, et riigid pole Antarktikas mitte niivõrd teaduse kui just mitmesuguste muude huvide tõttu. Ei saa eitada, et Antarktika oma võimalustega on unikaalne ja suuri võimalusi pakkuv uurimisobjekt. Meenutan siinkohal ka seda, et oli aeg, kui oldi valmis kasutama Antarktikat maavarade otsimiseks ja kaevandamiseks. Vastav leping oli siis juba valmis ja ootas allakirjutamist.
Aasta oli siis?
E. K.: 1987. Oli valmidus ulatuslikuks geoloogiliseks luureks ja maavarade kaevandamiseks. Austraalia leidis liitlaseks Prantsusmaa ja nende ühine vastuseis vääras Antarktika tööstusliku hõivamise plaani. Aastad läksid ja 1991. aastal sõlmiti hoopis keskkonnahoiule keskendatud Antarktika lepingu lisa, nn Madridi protokoll. 1998 hakkas see kehtima ja paneb paika, et järgmise 50 aasta jooksul Antarktika majanduslikku hõlvamist ei toimu ja tööstuseesmärkidel uuringuid ei tehta. Teadusteave on nüüdseks Antarktise tähtsaim „maavara”.
M. S.: See on see protokoll, mida nüüd peetakse Eesti jaoks kulukaks ja soovitakse sellest taganeda. Keskkonnaminister soovib. Kuigi – tegemist on riikide solidaarsusega hoida üht Maa osa puutumatu ja kaitstuna. Mu meelest pole tegu karvavõrdki tähtsusetuma solidaarsusega, kui seda on Eesti väljendatud solidaarsus kreeklastega. Puhas ja eelkõige uurimiseks kasutuses olev Antarktika on samasugune väärtus kui näiteks inimõigusedki. Meil ei tuleks pähegi majandushuvides loobuda näiteks inimõiguste kaitsest ja neist kinnipidamisest.
Millised on sealsed põhilised uurimisvaldkonnad?
E. K.: Siinkohal üks lugu osooni mõõtmistest Antarktikas, millega isegi olen tegelnud 1970. aastate algul. Osoonisisaldust mõõdeti sel mandril üsna usinalt. Toona mõõdeti Antarktika õhus ülimadalaid osooni kontsentratsioone. 1985. aastal tuvastatigi, et osoonisisaldus atmosfääris on Antarktika kohal vähenenud ja väheneb jätkuvalt. Põhjuseks toodi freoonid, mida kasutati kõikvõimalikes aerosoolpakendites ja külmutusseadmetes. Freoonid lagundasidki Antarktika osoonikihti, mille tagajärjel elule kahjuliku maapinnani jõudva ultraviolettkiirguse hulk kasvas. Juba 1987 sõlmiti Montréali protokoll freoonide atmosfääri paiskamise piiramiseks. Freoonide kasutus on järgnevalt vähenenud ja osoonikiht on hakanud taastuma, vähemalt see enam ei kahane. Arvatakse, et 2070. aastal on osoonikiht sama paks, kui see oli 1950. aastal enne freoonide masskasutuse algust. See on üks näide, mil moel esmapilgul arusaamatud mõõtmised ja uuringud võivad viia palju olulisemate, inimkonda otseselt mõjutavate protsesside mõistmiseni. Uuritakse loomulikult ka atmosfääri käitumist ja on tuvastatud koguni atmosfääri kõrgema osa, troposfääri, soojenemist. Kui olulised on just jää uuringud Antarktikas, näitab puurisüdamike uurimine, mis annab hea ülevaate Maa kliima ajaloost. Antarktika jäätumine algas 34 miljonit aastat tagasi. Nii vana jääd leida on ilmselt raske, liustikud on liikumises ja uuenevad sellises ajamastaabis kindlasti. Praegu otsitakse seal kohti, kust leida 1,5 miljoni aasta vanust jääd. Jääuuringutest näeme aga mitmeidki muutusi, mille kontekstis me tänapäeval elame. Korduma ei kipu mitte inimkonna, vaid ka kliima ajalugu. Samal ajal kõneldakse ka sellest, et inimese roll võrreldes vulkaanide ja päikesekiirgusega on kaduvväike, selleks et saaksime rääkida inimese mõjust kliimale. Tooksin siinkohal aga teise võrdluse. Mäletan koolipõlvest aritmeetikaülesandeid basseinide kohta. Üks toru toob vett juurde, teisest voolab vesi minema. Kui peale- ja äravool on võrdsed, püsib basseini veetase paigas, aga ka väga väikese juurdevoolu lisandumine, sõltumata sellest, kui suured on tasakaalus oleva peale- ja äravoolutorude läbimõõdud, hakkab ju veetaset kasvatama. Kui räägime nii ookeani temperatuurist kui ka CO2 hulgast atmosfääris, siis inimene ongi see „väike toru” mis seda tasakaalu võib mõjutada. Loodustasakaal võib olla nagu pilgeni täis ämber, kus viimane piisk paneb üle ääre voolama.
Ehk siis loodusprotsesside tasakaalu puhul tuleb võrrelda ja hinnata dünaamikat. Kas inimesest jääb Antarktikasse jälg?
E. K.: See jälg on juba olemas. Näiteks tuumakatsetuste ajastu radioaktiivsete ainete kiht jääs. Muidu ohtlik aine on jääuuringute jaoks oluliseks ajamärgiks. Kuigi Antarktikas põllumajandust pole, leitakse putukamürkide jälgi nii pingviinide kui ka hüljeste rasvast. Nii et inimese jälg on olemas, tuleneb ookeani ja atmosfääri üldtsirkulatsioonist. Siiski on Antarktises üldine inimmõju kaduvväike, teadusjaamade vahetu ümbrus välja arvatud, ning soov Maa puhtaimat paika hoida hästi põhjendatud.
Milline on teaduskoostöö iseloom Antarktikas?
E. K.: Tuleb panustada andmete tekitamisse – kas kogudes uurimismaterjali või siis seda mõõtes. Tegijate vahel liigub info. 1988. aastal osales Margus Toots Antarktise kuppel B jääuuringutes ja korjas sealt proove. See jää on Tallinnas külmkambris ja uurimiseks alles siiamaani, nagu ka Grenoble’is Prantsusmaal. Kui pakud uurimismaterjale ja andmeid, jagatakse neid loomulikult ka sinuga. Meie instituudis plaanitakse (geoloogia instituut TTÜ juures – M. S.) nende isotoopmõõtmistega edasi minna.
Kui palju eestlasi on kokku käinud seal uurimistöid tegemas?
E. K.: Veidi üle 30. Kõik pole olnud teadlased, on olnud ka muude elualade esindajaid. Tehnikuid ja logistikuid, nagu nüüd kutsutakse. Suurem osa seal käinutest on ikka tegelnud teadusvaatlustega.
Kuidas läksid soomlased Antarktikat uurima?
M. S.: See oli 1980. aastate lõpupoole ja nad tegid seda valitsuse tahtel. Kõik olid seal esindatud ja Põhjala riigina ei tahtnud Soome olulistest arengutest kõrvale jääda. Antarktika lepinguga liitus Soome 1984.
E. K.: Eelmisel lõunapoolkera suvel töötas Soome Antarktika ekspeditsioonis kaks eestlast – Priit Tisler ja Timo Palo.
Mis on tunnetuslikult või rakenduslikult uus, millega Antarktikas tegeldakse?
M. S.: Uus tegevussuund on Antarktikas ingliskeelse nimetusega bioprospecting. Seda võiks eesti keeli nimetada ka bioluureks. Asja sisu ja mõte on aga otsida ja leida selliseid elusorganisme, mille geneetiline materjal on kogutud mitte ainult uurimise, vaid ka edasise kasutamise eesmärgil – kasutamiseks siis muundorganismide loomiseks, uute ravimite sünteesiks, jne See on suur vaidlusteema, sest ainsaks lubatud majandustegevuseks Antarktikas on turism. Bioluure puhul kerkib küsimus, kus lõpeb sellise tegevuse puhul teadus ja saab alguse äri. Loomulikult pole bioluure oma mõjult sedavõrd keskkonda muutev, kui seda on maavarade kaevandamine. Aga mis hetkest võib bioluure üle kasvada Antaktika habrast ökosüstee
mi häirivaks või lõhkuvaks tegevuseks, on üsna raske ennustada.
E. K.: Viimase kümnendi teema on see, et LääneAntarktikas, kus ilmneb märkimisväärne soojenemine, on märkimisväärne kogus Maa jääst. Peale selle on veel kaks kohta – Siberi keskosa ja Alaska –, kus samuti on mõõdetud olulist soojenemist. Antarktika lääneosas libiseb liustikke merre sama intensiivselt nagu Gröönimaalgi. Mõlemal pool liustike merreminek ja sulamine annavad ookeani veetaseme tõusu 0,9 mm aastas. Kogu ookenitaseme tõus on praegu 3,4 mm aastas. Seda polegi nii vähe, meie suurim maakerge on vaid 2-3 mm LoodeEestis. Kui sulamise protsess veel kiireneb, võib inimkonda 500–1000aastases tulevikus ees oodata oluline paiknemise ja kliimagi muutus. Lääne-Antarktis on küll Gröönimaast märkimisväärselt suurem, kuid jäämassi on seal vähem. Kogu Gröönimaa jää sulamisel kasvaks ookeani veetase seitse meetrit, Lääne- Antarktise jää sulamisel oleks veetaseme tõus viis meetrit.
500–1000aastane perspektiiv on ju „peaaegu homme”. Meie sobitumine Euroopassse on toimunud selle aja jooksul, Eesti elukeskkond ja linnad on kujunenud sama aja jooksul. Sõltumata sellest, kas inimestel on kliimasoojenemisega rohkem või vähem pistmist, on ilmselgelt tegu protsessiga, mis meie tulevikku mõjutab. Mõelgem või sellele, et tuumajäätmeid soovitakse matta kümneteks tuhandeteks aastateks. Selle aja jooksul ei pruugi siin Eestis olla enam piisavalt kuiva maad, võimalik, et riikigi. Kuidas sellises nähtavas probleemipuntras suhtuda valdkonda, mis oleks siis Maa muutmine või „geoinseneeria”, kui inglise keelest otse tõlkida? Kuidas suhtuda kõikvõimalikesse tehnilistesse lahendustesse, millega tahetakse muuta Maa kiirgustasakaalu, et Maale vähem sooja jääks?
E. K.: Kui Antarktika-uuringud üldse millelegi mõtlema panevad, siis pigem sellele, et seoseid on siin Maal liialt palju, et neid lihtsalt mõjutada oleks võimalik. Maa kliima ja ökosüsteemi on võimalik üsna lihtsalt tasakaalust viia, aga selle tasakaalu taastamine ei ole kindlasti sama lihtne. Jaapani uurijad väidavad, et Arktika soojenemise ja jää sulamise üheks põhjuseks võib olla inimese tegevuse tulemusena nõgiseks muudetud lumepind. Väiksemgi kiirguse neeldumise kasv käivitab sulamise ja vees neeldub juba pea 95 protsenti Päikeselt Maani jõudvast kiirgusest. Puhas lumi seevastu peegeldab 90 protsenti sellele langenud valgusest. Aga nagu teame, kui jää on jõudnud null kraadini ja soojust tuleb aina juurde, toimub veeks üleminek üsna kiiresti. Sellise esmase vee teke on ka põhjuseks, miks polaaraladel ja jäises piirkonnas on soojenemised suhteliselt suuremad kui mujal. Nii nagu vähendab päikesekiirguse peegeldumist ja suurendab neeldumist ja soojenemist see, kui jää sulab maismaal ja nähtavale ilmub valgust neelav maapind. Teaduslikus mõttes räägime positiivsest tagasisidest, mille sisu on see, et iga toimuv muutus kutsub sellistes süsteemides esile võimendunud muutusi.
Kas siis Maa muutmise kavad võivad sattuda samasugusesse kontrollimatute positiivse tagasiside juhitud seisunditesse, mille tagajärgi ei oska keegi ette näha?
E. K.: Tasakaal Maa kliimasüsteemis on habras, ja kui meile ehk tundubki, et mingite ühendite paiskamine lennukeilt atmosfääri võib kiirguse hulka Maal vähendada ja sellega soojenemise peatada, ei pruugi see alati soovitud moel õnnestuda. Polaar- ja kliimauuringutes osalemine loob meie oma kompetentsi, mida on võimalik edasi anda üliõpilastele. See on ka kompetents, mis on kasutatav poliitiliste otsuste tegemisel. Kliimatemaatika on olnud ju Eesti jaoks olulise majandusliku tulu allikas, kui meenutada kasvuhoonegaaside kvootide müügitehinguid. Ka näiteks selle tõttu on vajalik vahetu asjatundlikkus kliimaküsimustes. On raske ette kujutada, et seda saab omada ilma polaarproblemaatikat süviti mõistmata.
Kui suured on rahalised panused, mida suurriigid teevad polaaruuringutesse?
E. K.: Venemaa panustab ehk mõnikümmend miljonit dollarit aastas, Ameerika Ühendriigid paarsada või enamgi miljonit. Tegemist on nähtavalt strateegilise ja ka julgeolekut puudutava valdkonnaga.
M. S.: Kliima- ja keskkonnajulgeolek ei ole loomult kraadi võrragi lahjem küsimus kui näiteks sõjaline või energeetikajulgeolek. Tegemist on vägagi eluliste ja vägagi lähitulevikku puudutavate küsimustega.
E. K.: Viimasel ajal on jõuliselt Antarktika-uuringuisse sekkunud Hiina, nii nagu ka kosmoseuuringutesse ja üldse maailma hõlvamisse. See on märk, mida peab silmas pidama. Iga strateegiliselt ja julgeolekuküsimustele laiemalt mõtlev riik osaleb polaaruuringutes ja peab seda mitte erakorraliseks, vaid loomulikuks tegevuseks.
M. S.: India ja Lõuna-Korea ehitavad näiteks kumbki Antarktikasse juba teist uurimisjaama ja on seal suurendanud uurimistööde mahtu. Samas ei saa märkimata jätta, et oma uurimisjaamad on rajanud ka märksa väiksemad ja vähem jõukad riigid nagu Bulgaaria ja isegi Rumeenia. Arusaadavalt ei oodata neilt suurriikidega võrdset panust. Ka Soome polaarjaam on Antarktika mõistes väike. Selles kontekstis ei oodata ka Eestilt enamat, kui meile jõukohane. Siin võiks tuua paralleeli meie kaitseväe välismissioonide mastaapidega võrreldes suurriikidest liitlastega
Kas polaaruuringud tähendavad kindlasti oma jaama ehitamist või saab uurida ka muul moel?
E. K.: Loomulikult saab muul moel ja koostööd tehes teiste uurimisjaamade juures, kasutades teiste laevu ja lennukeid oma tehnika ja meeskondade transportimiseks sinna. See pole mitte alati odavaim variant, ja on ka põhjuseks, miks siiski uusi jaamu ehitatakse.
M. S.: See on nii, kuna uurimisjaamad ja töötingimused on Antarktikas üsna askeetlikud. Kuna leppe järgi tuleb kõigi jäätmetega toime tulla kohapealset keskkonda reostamata, siis ei saagi see muul moel toimida. Eesmärk ei ole loomulikult baas, vaid uurimisteemad ja head ideed, mille realiseerimiseks on vaja valida sobiv tee. Antarktika leping loob selleks eeldused, mitte ei kohusta ehitama baasi.
E. K.: Esmane on olla uute teadmiste tekke juures, jagada ja saada teadmisi, millest võib sõltuda palju enamat, kui esialgu ehk ettegi kujutatakse. Hollandil näiteks oma jaama pole ja nad investeerivad raha muudesse jaamadesse, teevad niimoodi koostööd. Seegi on küllalt kulukas, aga annab muidugi võimaluse teha uuringuid Antarktika eri piirkondades, mis ongi ilmselt hollandlaste eesmärk.
Miks ei pea Eesti avalikkus polaar- ja kliimauuringuid oluliseks, kui nähtavalt on tegemist uusi teadmisi ja vaatenurki pakkuva teadusvaldkonnaga?
E. K.: Valdavalt on ilmselt küsimus teadmistes, mis on neis küsimustes üsna pinnapealsed ja lünklikud.
Tõepoolest, eestlased pidavat olema üks kõige vähem usklikke rahvaid, aga ega see meid siis veel teaduslikumaks muuda. Oleme solidaarsed Euroopa küllalt rikaste rahvastega ja aitame neid võlgadest välja, mis on nende endi tekitatud. Kui kalliks kujuneb teaduslik solidaarsus Antarktikas? Jääb mulje, et see neelab kogu pensioniraha ja kaitsekulutused takkajärele.
M. S.: See kulutus oleks paarsada tuhat eurot aastas, et ülal pidada oma uurimisjaama. Seal tehtava teaduse kulutuste katmiseks on aga Eesti riigieelarvest väljaspoolgi rahvusvahelisi võimalusi.
E. K.: Polaaruuringud tunduvad rahvale ehk kaugemad kui muud teadusteemad. Tegelikkuses, nagu olen siin ka püüdnud näidata, on olukord vastupidine. Need on meie eluks ja otsuste tegemiseks vajalikud teadmised, milleta meie otsuste kvaliteet kannatab.
Kas võib öelda, et tegemist on solidaarusega kaasa lüüa uuringutes ja tegevuses, millest tu
leb teaduslik teadmine protsesside kohta, mis meie lähitulevikku väga olulisel määral mõjutama hakkavad?
E. K.: Täpselt nii see on.
M. S.: Seda teadmist on meil aga vaja, sõltumata sellest, kas me suudame neisse protsessidesse sekkuda ja neid muuta. Mulle näib, et riigina on meil kohustus siiski panustada uue teadmise tekitamisse.
Küsinud Marek Strandberg
*
Kommentaar
Keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas ütles Sirbile, et talle tuli välisministeeriumi küllalt pika seletuskirjaga esitatud Antarktika lepingu keskkonnaprotokolliga liitumisest loobumine keskkonnaministri tahtel üllatusena ning keskkonnakomisjoni esimees on teinud suulise järelepärmise keskkonnaministeeriumile selle toimingu põhjuste osas. Oodataksegi nende vastust. Varem on küll praegune teadus- ja haridusminister loobunud plaanist rahastada Eesti Antarktika ekspeditsiooni ja selle põhjused on ilmselt poliitilised, sest roheliste väljajäämisel parlamendist „ununevad” ka arusaadavalt kõik nende plaanid. Lukase hinnangul on Antarktika leping siiski hoopis teine asi ja ses osas avaldab ta ka imestust keskkonnakomisjoni aseesimehe Karel Rüütli väljaütlemise kohta, et Eesti peaks Antarktika lepingust kui kulukast taanduma. Lukas arvas, et ju ajab Rüütli ilmselt need asjad omavahel sassi ja ei erista rahvusvahelist lepingut roheliste poolt kaitstud ideega käivitada Eesti oma Antarktika ekspeditsioon.