Hetk ei peatu. Rahvusvahelisel muusikapäeval saabub juba kümnendat aastat järjest see oodatud tund, mil Eesti Muusikanõukogu tunnustab muusikuid, kelle tegevus on kaasa aidanud muusikavaldkonna arengule. Neljas kord jaotati preemiaid koos kultuurkapitali helikunsti sihtkapitaliga. Esimese kolm ja teise üheksa esiletõstetut on seega nädalapäevad teada. Kaks heliloojat – üks noor ja teine mitte veel vana, kolm pianisti – kaks süva- ja üks jazzmuusika teenistuses – ja nendega üht vankrit vedav teenekas klaverihäälestaja, kodust kaugel, kuid eesti muusikale truuks jäänud fagotist, vokaalansambel ja koorijuht, jazzmuusik, muusikateadlane ja helirežissöör. Uhke valik!
Aga juba on toimunud, käes ja ees uued tulevikulaureaatide(?) esiettekanded, kontserdid, festivalid, mis toovad kokku inimesi siin ja kaugemalgi. Nii laulis Lauri Vasar eile Zürichi Ooperis Šostakovitši ooperi „Nina” uuslavastuses peaosa, Müncheni Kammerorkester tegi eile Ravensburgis ning teeb täna Münchenis ja homme Austrias Dornbirnis Helena Tulve keelpilliorkestriteose „Hingamisveele” esiettekande, täna õhtul avab RAM Pariisis St Eustache’i kirikus Eesti kultuurifestivali „Estonie tonique”, aga Mati Turi laulab Enschedes Stadsschouwburgis oma eelviimast etendust Wagneri „Siegfriedi” hiigelnimirollis, Põhjamaade muusikafestivalil Reikjavíkis esitati eile Andrus Kallastu multimeediateos „Atemlos” ja kõlab homme Mirjam Tally teos „Winter island” (2009) … Eesti muusikal ja muusikutel läheb nii hästi, et enam ei jõua arvetki pidada. Kuivõrd oskame seda hinnata ja oma riigi huvides ära kasutada? Iga sündmus selles juhuslikus valikus vääriks meedias esikülge, ent jääb kodus pigem märkamata. Ikka ja jälle on muusikutel endil tulnud meelde tuletada, et muusika sobib Eesti visiitkaardiks laias maailmas. Seda kordas äsjases muusikapäevatervituses ka EMN i president Peep Lassmann. Ja õigusega, sest meie muusikute peoga olid seekord ühinenud ka Rahvusvahelise Muusikanõukogu esindajad: Tallinn võõrustas neil päevil 230 delegaati 55 maalt ja püstitas sellega suurima foorumi rekordi IM C tegevusloos. Nädal varem oli siia kogunenud Euroopa jazzieliit (vt lk 8) ja vaid paar nädalat on jäänud NYYD-festivalini, mille rahvusvaheline maine võimaldab siia tuua ka sellised nüüdismuusika hiiud nagu heliloojad-dirigendid James MacMillan ja HK Gruber ning mille avakontserdil toob Britten Sinfonia James MacMillani juhatusel esiettekandele Tõnu Kõrvitsa „Hümnid virmalistele”!
Just Tõnu Kõrvits, keda Paavo Järvi ennustas „Mi” saates eesti heliloojatest järgmiseks „maailmavallutajaks”, andis muusikapäeva kontserdile oma „Seitsme linnu seitsme unega” imeliselt puhta ja kirka meeleolu. Rõõm muusikast. See toobki inimesed kokku, kinnitas helikunsti sihtkapitali nõukogu esimees Aarne Saluveer, meenutades siinseski pealkirjas korratud Jaan Krossi mõtet. Kõiki auhinnatuid seobki tänulikkus muusikale, mis täidab nende päevi. Selle jagamise rõõm ühendas saali ja ulatus teleülekande abil loodetavasti ka paljudesse kodudesse. Saluveer üldistas, et mitteametlikud preemiasaajad on kõik, kes on ette võtnud teekonna saalidesse, kus heli on kunst. Muusikapäeva korraldajate laiem eesmärk ongi tänada kõiki, tänu kellele heli on kunst. Kunst, mida sel õhtul pakkusid Tallinna Kammerorkester, EM TA koor ja Anja Lechner Tõnu Kaljuste käe all, aga ka auhinnatutest Tõnu Naissoo, Timo Steiner (koos Juuli Lillega) ning Vox Clamantis. Muusikanõukogu algatus muuta 1. oktoober teatripäeva eeskujul kogu muusikarahva suurpäevaks hakkab vilja kandma – tänavu oli juba suure peo haaret ja koosolemise rõõmu. Ei tahaks olla tujurikkuja, kuid paraku tuleb muusikuil veel kõvasti vaeva näha, et laiem üldsus hakkas arvestama nende eesmärkide ja vajadustega. Näiteks selgub lugejale paar lehekülge edasi keerates, et kevadel taasavatud Suurgildi maja üle ei saa kõik ühtviisi rõõmustada, sest õnnestunud renoveerimisel ilmselt ei arvestatud selle saali ühe suurima väärtuse, ideaalilähedase akustikaga, mis nüüdseks on kõvasti kannatanud. Või et Eesti Interpreetide Liit pole algatanud oma festivali mitte üksnes muusikaelu rikastamiseks, vaid teadvustamaks üldsust, et meie pealinnas pole tegelikult enam ainsatki esindusklaverit: nii Estonia kontserdisaali kui ka EM TA Steinway on amortiseerunud ja võimalust muretseda uus ei paista. Küllap on Eestiski inimesi, kes võiksid need 100 000 eurot metseenluse korras välja käia, muusikaasutuste eelarve niisuguseid kulutusi ei võimalda. Seepärast alustabki EIL järgmise laupäeva pianistide paraadiga kampaaniat (korjandustki?) kontsertklaveri liisimiseks … Mingem neile kontsertidele, et interpreete toetada ja enesegi argipäeva päikest tuua.