„Colombiana” valmistas mulle juba kohe alguses pettumuse, sest selle algus on „Léoniga” peaaegu äravahetamiseni sarnane. Film algab imalalt, tegevus kulgeb kindlates rööbastes. Väike tüdruk, kes jääb verise tapatalgu käigus orvuks, mängib tuimalt. „Colombiana” on järjekordne kättemaksufilm, üks paljude seas ega tõuse sellesarnaste filmide massist kuigi eredalt esile. Siin on palju halba näitlemist, näpuotsaga paljast ihu, isegi märulit jääb nagu väheks. Meil jooksis kinodes suvel suurepärane kättemaksufilm „Hanna,” millega võiks „Colombianat” võrrelda. Viimane jääb aga „Hannale” kõvasti alla.
16. septembril jõudis kinodesse film „Võitleja” („Warrior”), mis väärib juba hoopis suuremat tähelepanu ja aplausi. Selle filmi kõige suuremaks miinuseks on mittemidagiütlev ja vähekutsuv pealkiri, mis võib eemale peletada publiku, kes eelistab pigem väärtfilme märulitele. „Võitleja” näol pole aga tegemist hariliku traagilise annan-molli-kisun-pisarat-filmiga. „Võitlejat” saab võrrelda „Maadlejaga” („The Wrestler”, 2008), kuid ma leian, et „Maadleja” isegi kahvatub „Võitleja” kõrval. Minu jaoks on sel aastal „Võitleja” seni suurim positiivne üllatus kinos. Seda, et film võib olla keskmisest parem, võis oletada O’Connori eelmise filmi põhjal. Juba „Uhkus ja hiilgus” („Pride & Glory”, 2008) oli meeldejääv teos, kuigi veel mitte ovatsioone väärt. „Võitleja” teeb eriliseks see, et antud juhul pole tegemist klassikalise meestekaga, nišitootega, mis suunatud kindlale, oma maitse-eelistustega grupile. See pole üksnes spordifilm. Pigem on tegemist psühholoogilise draamaga, kus on saavutatud võitluskunstide demonstreerimise ja hingesüüvimise harmooniline tasakaal.
Lühidalt sisust: isa (Nick Nolte) alkoholiprobleemide tõttu lõhki läinud perekond saab samboringi kaudu taas kokku. Kaks venda Brendan Conlon (Joel Edgerton) ja Tommy Conlon (Tom Hardy) jagavad teineteisele hoope nii füüsiliselt kui emotsioonidel mängides, peredraamas saab tugevalt materdada ka eakas isa, kellele armu ei anta. Film algab, kulmineerub ja lõpeb täpselt õigete kohtade peal. Üleliigne kraam jääb kaadri taha, lõppu ei venitata liiga sentimentaalseks, kõik on paigas. Niisugust filmi juba iga päev ei näe. Nick Nolte teeb suurepärase alkohoolikust isa rolli, mängib meest, kes on suutnud juba tuhat päeva kaine olla, kuid mille hinnaks on üksindus, poegade usalduse kaotamine. Vana mees küll püüab oma poegadega ühist keelt leida, kuid peab neilt vastu võtma vaid sõimu ja põlgust. Ta saab väga hästi aru, et tal ei ole õigustust, ta on ära teeninud selle, mis talle näkku paisatakse.
„Võitleja” võib olla maiuspala semiootikutele, sest O’Connor pakub vaatajale mitmeid sõnumeid plakatitekstide või reklaamlausetega. Näiteks võib tuua stseeni, kus ülespekstud Brendan arutab oma naise Tessiga (Jennifer Morrison) nende rasket majanduslikku olukorda. Üsna filmi alguses on raskes stseenis kesksel kohal puuviljakarp, millel kiri: „Ühinege meiega magusal teekonnal”. Hiljem, kui Brendan läheb treenerit moosima, on treeningsaalis tahvlile kirjutatud „Lihtsalt usun – Mask”. See on viide mehele, kellele film on pühendatud: Mask (Charles Lewis) sai surma napilt enne filmi töösseminekut, väikese rolli, mis oli Maskile filmis mõeldud, teeb režissöör ise. Peab tunnistama, et näitlejate ansambel on filmis väga tugev, nõrka rollilahendust või halba näitlemist siin ei leia. Visuaalselt on film samuti meisterlikult lahendatud, operaator Masanobu Takayanagi liigub kaameraga ringi vabalt, võtab julgelt suuri plaane, kuid nendega ei pingutata ka üle. Kokkuvõttes võib selle filmi kohta öelda, et kõik on täpselt omal kohal ja juhul kui see film ei hakka järgmise aasta vältel auhindu noppima, on midagi filmimaailmas väga viltu. Lõpetuseks lisan, et unustage eelarvamused ja filmi ebaõnnestunud pealkiri, sest „Võitleja” väärib seda, et võtta kinotee jalge alla.